/nginx/o/2019/01/17/11719823t1ha106.jpg)
/nginx/o/2013/12/06/2670698t1he741.jpg)
Ei saa öelda, et oleks ise Robert Lepiksoniga väga tuttav olnud.
Üks kord intervjuud tehtud ja kõik.
Tellijale
De mortuis...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samas, ükski inimene, keda sel teemal tüüdatud, ei tundu enam kunagi päris võõrana. Nimi kuskil välja ujub, ikka kaed järele, et mis värk on. Umbes, et kuidas tal seal läheb ka. Kui läheb hästi, on hea meel. Tõepoolest on. Kui läheb kehvasti, mingi jama kaelas või muidu sõimatakse, siis ... kas seda just kaasatundmiseks saab nimetada, aga mõte käib ikka läbi, et kuidas siis nii ja küll ta sellest üle saab. Mitte küll niivõrd, et hakkaks toetavat telefonikõnet või mailu tegema. Mis ikka inimesi segada. Kunagi ühegi kohta halba sõna ei ütle.