Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)
/nginx/o/2013/11/29/2656642t1h44ec.jpg)
Veerand sajandit tagasi räsis Eestit valjem sügisraju kui täna. Eelmisel õhtul Helsingisse väljuma pidanud reisilaev Georg Ots seisis ikka veel Tallinnas tormivarjus. Töö oli katkenud ka kaubasadamas, kuid mitte sadama tööliskomitees, kus valmistuti suursündmuseks – Töökollektiivide Ühendnõukogu asutamiseks. Enam kui 120 000 vene töölist pidid selles organisatsioonis koonduma ühtseks löögirusikaks separatistide ja IME vastu, mis ähvardas lahutada Moskvast ja allutada kohalikule võimule kõik üleliidulise alluvusega ettevõtted.
Rahvarinde juhid olid vene tööliste protestidele hakanud vastukaalu otsima juba suvel, kui tekkis Interrinne, venelaste poliitiline liikumine Eesti iseseisvuspüüdluste vastu. Mainori teadusdirektor Edgar Savisaar arutas siis akadeemik Endel Lippmaaga korduvalt ka seda, mida teha, kui Rahvarinne jõuga laiali saadetakse. Leiti, et Rahvarindele lisaks on vaja Töökollektiivide Liitu, organisatsiooni, mis esindaks eestimeelseid töökollektiive, kuid poleks otseselt poliitiline.