/nginx/o/2013/11/24/2645790t1h11cc.jpg)
Kirke Kangro näitusel on üleval kolm teost. «That’s Where the Light Gets In» (Leonard Coheni laulusõnade järgi, eesti keeles umbes «Sealt, kus valgus sisse pääseb») koosneb kahest pendlist, ühe otsas põlev pirn ja teise otsas kaamera, ning ekraanist, kuhu projitseeritakse kaamerapilt. Pendlid kõiguvad perioodilist hoogsalt teineteise poole, peaaegu kokku põrgates. Siis vaibuvad ja algavad taas.
«Signaal/Scream» on imepeenikestest traatidest pundar, mis meenutab musta pilve. Pilvel on kolm põhimassi ning see on üht otsa pidi kinnitatud valjuhääldi külge, kust tuleb madalsagedusel heli, mis paneb selle osa pilvest surinal võnkuma.
Nimiteos «Peaaegu» on galerii keldris oleva hoone betoonist kandekonstruktsiooni 1:1 koopia (kaks püst- ja üks rõhttala), mis ei ole aga otse, vaid viltu ning toetatud peenikese prussi najale, nii et konstruktsioon näib peaaegu kokku kukkuvat.
Teoseid on kolm ja ka iga teos on liigendatud kolmeks (kaks pendlit ja ekraan; pilve kolm tupsu; «peaaegu» kolm jalga). Kolm on nihkumise, dünaamika võrdkuju: selle kaudu pääseb liikuma «kahe» sümmeetria ja tasakaal.
Arvude nägemine asjades on sageli meelevaldne, aga see aitab meid lähemale näituse mõtte- ja tundemuljele, milleks ongi nihe, õõnestav liikumine. Pendlid peaaegu põrkavad kokku, must pilv võbiseb ühest otsast, tarind on peaaegu kokku kukkumas. Ühest küljest mingi stabiilsus: betoonist arhitektuurne tarind; lae all rippuv pilv; regulaarne pendeldamine. Aga teisest küljest on nad nihutatud, õõnestatud, diversioonistatud (põrge, surin, varing).
Elu metastabiilse tasakaaluga on ka nii. On tarindid, perioodid, võrgustikud. Peaaegu nad stabiliseeruvad, püsivad. Peaaegu kukuvad kokku, lähevad puntrasse. Elamine aga käib nende kahe vahelt ja elule omane teadvus tuleb sellest erinevusest.
Siin on õõnestav õud peatse hävingu ees, aga elamise rõõm tuleb sellestsamast õuduse põuest. Sealt pääseb valgus sisse.
Esimese teose valgus pääseb sisse ehk vaataja silma kahest kohast, esiteks otse pirnist ja teiseks kaamera vahendusel (ja väikese viivitusega) ekraanilt. Siin on visuaalne topeldumine ning ajaline ja vaatepunktiline nihe. Sellistest nihetest sünnib kitsamalt animaalne või inimlik teadvus (mõista-mõista, mis see on: üks paistab, teine vaatab ja kolmas näitab?). Kunst kui selline aitab neid nihkeid üleval hoida, püsida peaaegses praeguses praos.
Kirke Kangro isikunäitus
«Peaaegu»
Tallinnas Hobusepea galeriis, avatud 25. novembrini