/nginx/o/2010/05/10/364694t1h2abf.jpg)
Sotsioloog Juhan Kivirähk leiab, et Eesti ametnikel ei tasu 9. mai tähistamist karta ega peita teiste sündmuste varju, sest nii hakkab see üha enam kandma protestivaimu.
Kivirähk: võidupäeva pidustusi ei pea peitma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Suurest võidust möödus 65 aastat, see oli juubelipidustus ja seetõttu suurema tähelepanu all,» pidas Kivirähk põhjuseks, miks eilsed sündmused nii rahvarohked olid.
«Arvestades, et meie venekeelne elanikkond elab ju peamiselt Vene televisiooni mõjuväljas, siis kindlasti Vene televisioon need ootused üles küttis. Kui vaadata ka Eesti venekeelset ajakirjandust või portaale, siis näiteks kaasmaalaste portaalis loeti lausa pidustusteni jäänud päevi,» leidis Kivirähk.
«Minu meelest oli tähistamine päris ootuspärane ja mul on isegi pisut kurb, kui meie meedias jaoks see sündmus kajastub ainult pealkirjade all «Pronksmees ajas tänavad umbe» või «Politsei korrarikkumisi ei registreerinud». Tegemist oli siiski suure osa eestimaalaste jaoks olulise tähtpäevaga,» rõhutas Kivirähk.
Tema sõnul oli võidupäeva tähistamise suurejoonelisust näha juba eelmise suure juubeli ajal 2005. aastal. Kiviräha hinnangul on selles osa noorte venekeelsete eestimaalaste enesemääratlusega, milles on ka protestivaimu.
«Mis teeb kurvemaks kui lillede või lindikeste kandmine, kui seal jagatakse Venemaa lippe. Miks mitte ei võiks sinna minna ka sinimustvalget lehvitama? Näiteks lugesime, et Velikije Luki mälestusüritusel oli ka sinimustvalge lehvinud,» mõtiskles Kivirähk.
«Minu meelest sellist pidupäeva keelata oleks rumal. Väga õigesti talitas omal ajal kirik, kui igasugused paganlikud tähtpäevad nagu jaanipäev, kevade saabumine ja talvine pööripäev said religioosse tähenduse. Ma arvan, et me ei peaks kartma seda, et Vene rahvas Suures Isamaasõjas võitis ja seda tähistatakse,» ütles sotsioloog.
«Mida enam seda ametliku Eesti poolt põlastatakse või üritatakse vältida, seda enam muutubki ta opositsioonimeelsuse väljendamise vahendiks. Kui see oleks tavapärane tseremoonia ja selles ei nähtaks midagi erilist ega vaenulikku, ei omandaks see ka sellist tähendust,» arutles sotsioloog.
«Peaks oluliselt vahet tegema, mida tegi Vene sõdur, kellega paljud siinsed venelased ennast suhestavad, hoopis teine asi, mida tegid Hitler ja Stalin maailma jagades. Me ei peaks Teise maailmasõja ega Suure Isamaasõja ohvrite mälestamist muutma Eesti jaoks negatiivse märgiga sündmuseks,» arvas Kivirähk, tuues hea näitena president Toomas-Hendrik Ilvese Moskvas tseremoonial osalemise ja ka peaminister Andrus Ansipi 2007. aastal pronkssõdurile viidud lilled.
«See võiks olla selline mõistetav tähtpäev. Teda ei tasu peita kuskile Euroopa päevade või tervislike eluviiside propageerimise varju.»