/nginx/o/2010/05/10/364615t1h08da.jpg)
Ajaloolane David Vseviov arvab, et eilse võidupäeva pronkssõduri juures tähistamise mastaapsuse võti on aastas 2007, kuid peab arusaamatuks, miks toodi selle võidupäeva tähistamisel välja Venemaa lipuvärvid.
Vseviov: 9. mai seostamine Vene lipuga on arusaamatu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Siin on muidugi mitu asja koos, sest nii mastaapsetel nähtustel pole ühest vastust. Tuletades meelde ka meie käitumist omal ajal, kui paljus oli see kantud protestivaimust nii mõnigi kord, siis ka antud juhul langevad mitmed asjad kokku: protestivaim, siis - midagi pole parata, kui need teleprogrammid, mida inimesed vaatavad, räägivad selle sündmuse tähtsusest ja suurusest pidevalt. Pluss väga paljudel on isiklik seos sõjaga – nii paljude inimeste vanavanemad on sõdinud ja venekeelsetel inimestel valdavalt just sellel poolel,» arutles Vseviov.
«Samuti on soov säilitada oma identiteeti, siis tüüpiliselt klammerdutakse selliste asjade külge. See on samapalju soov samastuda millegagi kui ka soov erineda millestki. Väga paljuski on selle suure tähistamise üks juur 2007. aasta aprillis, sest enne seda oli 9. mai marginaalne üritus.»
Kas 9. mai tähistamine on edaspidi kasvav või taas hääbuv traditsioon, ei osanud Vseviov hinnata: «Sellega on nagu lõkkega – kas sinna visatakse mõned halud juurde. Kui mitte, siis need asjad muutuvad vähem olulisemaks, neid unustatakse,» uskus ajaloolane.
Teisel juhul võib see päev jääda pikaks ajaks paljudele pidepunktiks, millega haakuda. «Midagi pole parata, kui osadele on selgeks tehtud, et nad on «teise sordi inimesed», siis, olles sõja võitja ja samastudes selle rolliga, oled ju vaieldamatult «esimese sordi inimene».»
Vseviov ei arvanud, et 9. mai tähistamine ei räägi automaatselt sellest, et nad elavad teises ruumis. «Aga minu jaoks on täiesti arusaamatu, mis seos on sellel üritusel tänapäeva Vene lipuga ja miks neid lippe seal jagatakse. Selle lipu all ju ei sõditud,» imestas ajaloolane.
Kõige olulisemaks selle sündmuse puhul pidas ta seda, mida sellest tahetakse õppida. «Probleem on see, et me ei räägi kannatustest, mitte sellest, kuidas sellised tapatalgud Euroopas tekkisid, vaid me räägime võitjatest. Võitudest pole midagi õppida. Aga sellest, kuidas sünnivad diktatuurid, kuidas miljonid inimesed aeti kaevikutesse, nad ei läinud sinna ju vabatahtlikult – sellest on nii palju õppida. Mõnikord need pidustused oma välise küljega matavad selle iva ära, see muutub teisejärguliseks,» oli Vseviovil kahju.
«Mälu on väga palju sattunud propagandistide teenistusse, seda ekspluateeritakse ja sellest on kahju. Mõnede inimeste puhul on tunda, et tähistades neid sündmusi, vastandutakse mingile teisele rahvusgrupile, aga seda poleks ju vaja,» märkis ta.