Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2013/11/12/2615556t1h1632.jpg)
Kui üks tavaline hulkurhipi 1960.–70. aastatel Nõukogude Liidus ringi hääletades võõrasse linna sattus, oli tema esimene mure otsida üles see park või kohvik, kus jõlkusid kohalikud karvased. Siis oli kõik hooleta – kui sa ka kedagi ei tundnud, said ikka öömaja, vajadusel süüa, veinilonksu või kanepimahvi. Vennad Toivo ja Ülo Tootsen, kes 1968. aastal
N. Liidule ringi peale tegid, seadsid oma sammud uues linnas esmalt hoopis komsomolikomiteesse. Enam-vähem samade vajaduste rahuldamiseks, kui ehk kanep välja arvata. Tootsenite raamatu algusest tuleb välja, et tollal oli (nende meelest) selline vagabundlus võimalik vaid komsomoli egiidi all. Ikkagi tuletavad nad meelde Ilfi ja Petrovi leitnant Schmidti poegi, kes provintsilinnade täitevkomiteesid rüüstasid.