/nginx/o/2013/11/08/2609068t1h5ad1.jpg)
Vaagides poliitikat ja kirjandust stalinistliku režiimi tingimustes, küsib Jean-Paul Sartre 1947. aastal raamatus «Mis on kirjandus?»: «Kas kirjanik võib hakata kommunistiks ja jääda samas kirjanikuks?» Tema vastus on kõhklemata eitav: kui nõukogude kirjanik põlgab kirjandust, siis astugu aga parteisse, see on tema valik.
Niisugune kategoorilisus on siitpoolt raudset eesriiet vaadatuna jäänud tihtilugu märkamata, sest Sartre heiastub meile pigem hilisemate arvamusavalduste valguses, kui ta Prantsuse kommunistliku partei teekaaslasena pärast Stalini surma Nõukogude Liidus valitsevat sõnavabadust kõigile eeskujuks toob ning töölisklassi haritust ja lugemisoskust kiidab. Neid aegu, mil osati välismaalasele muljet avaldada tehastes lavastatud kirjandusklubide ja «ühiskonnakriitiliste» arutelude abil, mäletavad tänapäevalgi veel paljud, et Sartre’i intervjuudes nõukaaegse heaolu kohta näha kas läänest saabunud staari edevuse ja naiivsuse ärakasutamist või siis lihtsalt pahatahtlikkust ja valetamist.