Ühemehe plaadipoel täitus kümme tegutsemisaastat

Nii nagu Peeter Koržets kümme aastat tagasi Endla 38 elamu soklikorrusel Rockroadi kaubamärgi all ühemehe plaadipoe avas, nii tegutseb ta seal tänaseni. Vahepeal on sündinud, õitsenud ja pauguga lõhki läinud suured äriimpeeriumid, aga Rockroad tegutseb edasi.

Vaid kaubavalik on veidi muutunud. «Kui ma alustasin, siis polnud poes ühtegi vinüülplaati, praegu on kõvasti vinüüle. Aga alguses olid poes ainult CDd. 500 või 600 CD-plaati oligi kogu mu äri,» meenutas Koržets

Raha eriti polnud, et kauba alla panna. Äri püsis tänu nendele, kes tõid oma ülearuseid plaate komisjonimüüki. Esimesed paar aastat oli raske, aga siis jutt levis ja inimesi hakkas rohkem käima. Alguses olid ainult CDd, nüüd on vinüülid, DVDd, särgid.

Ja vinüülplaatide ostjatest 21. sajandil puudust pole. «Inimene tuleb ja räägib: ma vaatasin, et mu vana vinüülimängija veel töötab, ostaks paar vinüüli ka. Tuleb teist korda, ei leia ühtegi meeldivat vinüüli, ostab mõne CD. Kui kolmandat korda tuleb, siis ta enam CDsid ei vaata, ostab ainult vinüülplaate, ja jääbki neid ostma. Ja mõni vahetab kogu oma muusikakollektsiooni välja. Inimesel on sadu CDplaate, aga siis hakkab ta vinüüle ostma ja vahetab ajapikku kõik oma CDd vinüülide vastu välja,» rääkis plaadipoodnik.

Koržets küll elab vinüülplaatide müügist, kuid eetilise ettevõtjana hoiatab ta uusi plaadihuvilisi alati ette. Nimelt on vinüülplaatidega mässamine nakkav ja sõltuvust tekitav. «Alati, kui keegi ütleb, et võtaks mõne vinüüli ka, siis ma küsin: kas sind CD kvaliteet rahuldab? Kui rahuldab, siis ära võta. Inimene imestab, et miks ma sellist juttu räägin, selle asemel et plaat maha müüa. Aga ma ütlen, ära võta! Sa lähed lolliks! Ostad ühe plaadi, siis teise, lõpuks vahetad kõik oma plaadid välja! See on haigus, tõsiselt!» manitses Koržets.

Üks osa klientidest on need, kelle noorus möödus vinüülplaate kuulates. Nüüd tulevad sellised kliendid vanu lemmikplaate otsima või ostma neid asju, mida omal ajal kätte ei saanud. Aga käivad ka noored, kes vinüülide aega ei mäleta. «Noored tulevad ja tahavad saada igasuguseid spetsiifilisi asju ja just vinüülidel. Ma olen pakkunud, et sama asi oleks CD peal odavam, sest uus vinüül on tavaliselt kallim, kui uus CD, aga nemad tahavad tingimata vinüüli,» rääkis Koržets.

«Mõni mees ütleb, et vanu asju ma tahan vinüüli peal, aga uued plaadid ostan CDdena. Põhimõte on see, et 60. ja 70. aastatel välja antud asjad olgu vinüülil, uued CD-l.»

Ja ka teismelised ostavad vinüülidel vana muusikat. Näiteks Woodstocki festivali muusika on vinüülidel välja antud. Üks kogumik on kolmene, teises on kaks plaati. Ja siis tuleb 12-14 aastane poiss ja küsib, et kas sul neid kogumikke vinüülidel on. No kust ta seda oskab küsida?» laiutas plaadikaupmees käsi.

Vinüülplaatide buum on Koržetsi sõnul kestnud juba kuus-seitse aastat. Ja nende populaarsusele ühest seletust ei ole. Võib-olla see, et sama ajaga, mis inimesel kulub tänapäeval mõnest netipoest CD-plaadi ostmisele, võib mitte ainult sama plaadi, vaid sama artisti kogu loomingu tasuta oma arvutisse laadida. Aga katsu sa vinüülplaadist koopiat teha. Pealegi moodustab vinüülplaat (erinevalt CDst) koos ümbrise ja vahelehega ühtse kunstilise terviku.

Lähemat infot Rockroadi kohta saab poe kodulehelt.