Tuli hull mõte... teen ära!

Aprillis küsis suusamäel töötav sõber, mida ma suvel teha plaanin. Naljatades pobisesin, et vaatab seda asja, äkki sõidan rattaga läbi Kanada.

Kohe hakkas idee peas kasvama. Kolm päeva hiljem oligi tehtud kiire uurimus, et sellest mõtteterast on võimalik vili lõigata.
Kuna ootasin parajasti järgnevaks aastaks uut Kanada viisat, siis seikluse alguskuupäeva paika ei saanud panna. Maiks olin välja raalinud, et kogu varustuse ja tuuri peale kulub umbes 2500 eurot. Edasi pidin ootama augustini, kuni paberimajandus lõpuks joonde sai. Sõpradele ütlesin naljaga pooleks, et 8000 km rattasõitu on pärast kogu Kanada bürokraatiat ilmselt kõige lihtsam tegevus.

Paberid käes, pakkisin kahe päevaga varustuse, pidasin ärasaatmispeo ja 3. augusti õhtul istusin juba bussis, mis viis mind Kanada edelanurka Vancouverisse. Veetsin mõned päevad imelist ookeaniäärset linna avastades ning 9. augusti hommikul kastsin Vancouveri saarel Victoria linnas oma ratta Vaiksesse ookeani – elu esimene suur sooloseiklus võis alata. Kutsusin ka sõpru kaasa, aga neile meeldib rohkem tööd teha kui Põhja-Ameerikat avastada.

Kuidas peletada karusid?
Ookeani äärest üles mäkke, siis kiire laskumine kuni 70 km/h, järjekordne karm ronimine – ja nii 1300 km järjest. Suve esimeses pooles sai küll 2000 km rattaga sõidetud, aga 20-kilomeetriseid tõuse 55 kilo kaaluva mägirattaga (sh varustus) kerida oli ikka ränk katsumus. Esimese kolme päevaga sai selgeks, et vähemalt Kaljumäestiku idaservani tuleb hambad ristis valu kannatada, sest juba varem kehvad põlved paistetasid üles ja kannakõõlused tundusid katsudes nagu ploomikivid naha all.

Ainsaks valuvaigistiks olid Briti Columbia müüridena kõrguvad imelised mäed, mille tippe katsid maalilised jääliustikud. Kõrvetava päikese eest leidsin leevendust kristallselgetest liustikuveega täitunud mägijärvedest.

Ma pole kunagi väga usin kodutööde tegija olnud ja nüüdki läksin rohkem «õpime tegutsedes»-stiilis lahenduse peale välja. Mul polnud õrna aimugi, et Kanada suusa-Mekast Whistlerist 200 km idas laiub kõrbeala, kus temperatuur küünib 50 kuumakraadini, ritsikad viiuldavad 24 tundi ööpäevas ning põletava liivaga kaetud mägede vahel peavad ellujäämise nimel võitlust nii karud, maod kui ka mürgiämblikud.

Kohalikud indiaanlased jagasid õpetusi, et karude eest pole vaja toitu puu otsa vinnata. Piisab, kui haisvad sokid või higise särgi telgist välja jätad. Usaldasin põlisrahva kogemusi ja nii terve retke jooksul toimisingi; ükski karu, hunt ega muu toidust huvitatud metsaelanik mind tülitama ei kippunud.

Jätsin Kaljumäestiku seljataha ja põlvepaistetus kadus. Ees ootas 1500 km tolmust, enamasti sirgelt kulgevat maanteed läbi preeria. Ühel ööl pimedas telki püstitades arvasin, et olen keset põldu. Järsku ärkasin suure ulgumise peale. Kolm koiotikarja pidasid mu telgi ümber koorilahingut. Kuna sokid haisesid nii kõvasti, et isegi endal süda pahaks läks, olin kindel, et ükski koerlane mulle lähedale ei tiku.

Hommikul telgist väljudes avastasin, et põld oli hoopis suur kanjon, kus 11 miljonit aastat tagasi elasid dinosaurused ja muud hiidroomajad.

Kus tasub ööbida?
Preeriat läbides käis suurim võitlus minu peas. Pidin ennast korduvalt korrale kutsuma, et rattasõidule keskenduksin. Sirgel teel ja ühetaolistel põldudel on hüpnotiseeriv mõju, mis liikluses aeg-ajalt ohtlikuks muutus. Pahandasin endaga ja pidasin loenguid teemal, et see ei ole videomäng, kus vajadusel taskust uue elu välja tõmbad. Mitte et ma ise ohtlikke olukordi tekitasin, aga pikamaasõidu veoautodel tuli tähelepanelikult silm peal hoida: paar korda olin tõesti sunnitud ratta vastu maanteepiiret parkima ja hooga sadulast maha teisele poole piiret hüppama, et rekka peeglilt obadust ei saaks.

Esimese reisikuu lõppedes olin palju kogenum. Ontario provintsi jõudes teadsin juba täpselt, mida arvestada ööbimiskoha valikul, sest magasin ju terve tuuri vältel teeäärses võsas. Pean tunnistama, et täiesti inimtühjadel aladel, looduse keskel tundsin end palju rahulikumalt ja kindlamini kui asulates või linnaparkides ööbides. Üldiselt jättis Kanada siiski turvalise mulje.

Ontariosse jõudes algas mulle aga täiesti uus retk. Tootsi kombel olin teinud ainult poole ettenähtud koolitükkidest ja Ülemjärve, pindalalt maailma suurima mageveekogu äärde jõudes polnud mul enam õrna aimu, milline maastik ja mis linnad ees ootavad. Iga järgnev kilomeeter oli kui uus riik.

Hiljem tõdesin, et Kanada keskpaigast mandri idaservani püsib loodus enamasti ühesugune: madalad, puudega kaetud mäed, sügiseselt värviline taimestik ja lugematul arvul järvesid.
Teisel pool Quebeci piiri muutub aga nii keel kui ka arhitektuur. Soe tunne saatis mind, kui inimesed tulid juurde ja küsisid prantsuse keeles, kas olen Eestist pärit, kas mu rattal lehvib Eesti lipp.

Montrealist alates algas võidusõit ajaga. Broneerisin praamipileti Newfoundlandi saarele ja ostsin lennupileti tagasi koju 17. oktoobri hommikuks. Järgneva 16 päeva jooksul läbisin 2500 km, mis tegi päeva keskmiseks 160 km. Kuna suurlinnade külastamine lõi graafiku sassi, siis kellaajal mulle enam tähtsust polnud.

Oli lihtsalt 24 tundi. Palju aega sõitsin pimedas, karmimatel päevadel väntasin lausa kella neljani hommikul. Tähistaevas, sekunditega tuhaks põlevad meteoriidid, virmalised ja peaaegu olematu liiklus kosutas meeletult vaimu, mis nii mõnelgi tormisel ööl tuules ja vihmas räsida oli saanud.

Üks karmimaid sõidupäevi lõppes 22 km pikkuse tõusuga Cobequid Passi tippu, mis võttis neli tundi, kuna paduvihmas sõitmine oli kurnav ja tormituules oleksin ilmselt liikunud kiiremini ratast käekõrval lükates kui pedaalides. Tegemist ei olnud aga jalgsimatkaga, nii et tuli vändata.

Eestlaslik jonnakus ja kustumatu tahe oma võimete piire katsetada ei lubanud alla anda. Kell pool viis hommikul mäetipus käsi taeva poole tõstes olin taas kord saavutanud võidu loodusjõudude üle. Olin veel kord tõestanud endale, et kõik on võimalik, kui mõte ja tahe töötavad koos ühise eesmärgi nimel.

Ootasin suuremat emotsiooni Põhja-Ameerika idapoolseimasse tippu Cape Speari jõudes. Atlandi ookeani äärde maha istudes ja kaarti vaadates tundus aga, nagu oleksin Vilsandilt Peipsi äärde jõudnud. Kompuutril ilutses siiski arv 8357 km. Üheksa nädalaga olin sõitnud läbi maailma suuruselt teise riigi. Nüüd tean, et olen suuteline millekski suureks ja tegutsedes saab unistustest juba järgmisel päeval tegelikkus, mida täiel rinnal nautida.

Kanada-retk arvudes