Enne tee, siis õpi!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valter Uusbergfilmiõpetaja

26. oktoober 2013, 00:00

Rao Heidmets mängib nukkudega ja õpetab seda ka teistele. Foto: Ove Maidla

Veel 21. leheküljel kordab Rao Heidmets oma «Animaõpikus» (128 lehekülge) põhilist: «Tuletame meelde animatsiooni kõige olulisema reegli: 1 sekund = 25 kaadrikku. See on animatsiooni võlu, võimalus ja suurim nuhtlus – käeulatuses oleva, ent üliaeglaselt sündiva tulemuse äraootamine.»

Anu-Laura Tuttelberg on magistritöös «Realismist nukufilmi kujunduses» (Eesti kunstiakadeemia, 2013) nentinud: «Nukufilmi kestus ja tema tegemisprotsess on ebaproportsionaalses suhtes. Kui palju muutub maailm animeeritud kaadrite vahel! Ja kui palju muutub maailm autori jaoks filmi tegemise käigus! Mis juhtub algse ideega filmi tegemise käigus!?»

Neid murelikke küsimusi Heidmets oma õpikus ei esita. Peamine, mis siit õhkub, on pigem muretus. See on nagu sõbralik lõks puhtale tegutsemisõhinale, millele Heidmets kogenud õpetajana (Tartu kõrgem kunstikool, Balti filmi- ja meediakool) tasapisi rutiini kaalupomme lisab, aga ikka nii, et see algset erksust ei lämmataks – loovus ja rutiin on õpikus tasakaalus.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles