Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/18/2555194t1h3ce9.jpg)
Kaks nädalat tagasi asus Peeter Espak minu isiku negativiseerimise abil otsima vastust orientalistide rahastamisprobleemidele Eestis. Minu isiku kaudne sidumine orientalistide granditaotlustega oli meelevaldne, sest ma pole neid eksperdina kunagi hinnanud. Espaki poolt fookusesse tõstetud TÜ usuteaduskonnas praktiseeritava teoloogia küsimus polnud halb, kui vaid akadeemilise teoloogia kohast tänapäeva teaduses ja ühiskonnas laiemalt arutledes poleks ta loonud nii ebameeldivat fooni. Teoloogiadoktor Tiit Pädami arvamuse sissetoomisega seoses jättis Espak aga lugejate tahtlikuks eksitamiseks viitamata minu vastusele «Soomlaste «tõrjesõda» ja venelaste «sissepääsupilet»», mis on kergesti leitav veebiajakirjast Meie Kirik.
Kristluse ajalugu käsitleva raamatu viimases peatükis piirdusin religioonisotsioloogilistele uurimustulemustele toetudes üksnes sekularismi ja pluralismi mõju üldisema kirjeldamisega lääne ühiskondade kristlusele, kirikutele ja teoloogiale. «Viimase religioosse inimese» või «viimase teoloogi» peatse ilmumise ennustamisega, mida mulle on kiriklikus meedias irooniliselt etteheidetud, ei ole ma oma raamatus tegelenud. Seepärast püüan alljärgnevaga avada intervjuus antud vastuste konteksti ja lõpetuseks peatuda põgusalt ka humanitaarteaduste erinevatest harudest koosneval ülikooliteoloogial.