Tuntud kunstivõltsingute levitaja sattus taas skandaali

Varem nime Mati Zerel kandnud Mati Rohtsaart (55) kardetakse Eesti kunstiturul kui tuld, sest soliidne, sõbralik ja sorava jutuga mees on viimase kümnendi suurima Eesti kunsti võltsimisskandaali peategelane. Nii üritas mees tundmatute autorite töid neile juurde võltsitud allkirjadega originaali pähe maha müüa, vahendas ERR Uudised «Pealtnägijat».  

Hiljuti õnnestus tuntud elukunstnikul faktitäpse legendi abil ühele kollektsionäärile müüa õlimaal «Noormehe portree», mille autoriks oli signeeringu põhjal Eesti üks läinud sajandi kuulsaim kunstnik Richard Sagrits.

Kui uus maaliomanik viis portree kunstimuuseumi teadlaste juurde ekspertiisi, siis anti seal aga rabav ja hävitav hinnang – maal on suvaline ning Sagritsa signatuur sellel on võltsing.

Legendi järgi on «Noormehe portree» ehtne haruldus, sest kunstnik Richard Sagrits maalis selle punaarmee tagalas 1942. aastal ning seda kinnitab autori signatuur töö allservas.

Kunstikollektsionäär Andres Eilart rääkis, et võltsida armastatakse konkreetseid kunstnikke ning iga aastaga on läinud võltsingud paremaks, kuid Sagrits nende võltsitavate autorite hulka ei kuulu.

Enda sõnul leidis ta Sagritsa maali müügikuulutuse ajalehest umbes kuu tagasi. «Noh, seal oli veel seletus, et tegemist on haruldase teosega ning 1942. aasta on kahtlemata haruldane periood. Sagrits viibis Venemaal Eesti diviisi kunstnikuna ja ta võis tõepoolest tellimustööna maalida sõdureid ning selle mõttes on motiiv väga hästi valitud praegu. Kõik klappis - aastaarv, Sagrits, läksin õnge,» tõdes Eilart.

Eilarti sõnul võttis ta Rohtsaarega maali ostmiseks ühendust. «Saime kokku, rääkis ilusa legendi sellest, kuidas maali peal kujutatu on pärit tema suguvõsast, kuidas töö on toodud rullis ära Venemaalt Viljandimaale, kuidas hiljem pandi sinna alusraam ümber,» nentis Eilart.

Eilart maksis Rohtsaarele nn Sagritsa «Noormehe portree» eest küsitud 9000 krooni, mis oli hea hind, kuna oksjonitel on Sagritsa tööd kaubaks läinud kuni 50 000 krooni eest.

Hiljem viis Eilart maali ekspertiisi ning sai kunstimuuseumi tunnustatud eksperdilt Mai Levinilt ametliku akti, et maal on suvaline ning Sagritsa signatuur sellel võltsing.

Levin kinnitas «Pealtnägijale», et Sagritsal oli teistsugune maalilaad. «Ka sõjaajal, ta ikkagi maalis lõuendi läbi, siin on aga väga tuimad pinnad ja kogu selle kuju tunnetus, see kuulub kahtlemata uuemasse aega. Ja muidugi signatuur, signatuurid on tähtsad, aga nende järeletegemine keeruline ei ole ja see on ilmne. Enamasti kunstnik ei püüa, Sagrits vähemalt ei ole püüdnud nii silmatorkavaks oma signatuuri teha, põhiline on siiski stiil, kogu see stiil ja maalimislaad,» nentis Levin.

Rohtsaar sai laiemalt tuntuks 1997. aastal, kui pani Õhtulehte kuulutuse, et ta müüb riigikogu kahe liikme KGB agenditoimikut. Furoor, mis sellele järgnes ei katkenud mitmeks kuuks. Mees ise nautis tähelepanu ja jagas intervjuusid paremale-vasakule.

Rohtsaar väitis toona, et ostis KGB toimikud USAst Los Angelese komisjonipoest, kuhu need smugeldas üks Eestis töötanud KGB ohvitser. Rohtsaare ladus jutt tekitas usaldust, mees pildus fakte ja nimesid, mis tipnesid sellega, et üks anonüümseks jäänud riigikogu liige ostis Rohtsaare teatel kaks toimikut korraga ära.

Kaitsepolitsei vanemkomissar Andres Kahar rääkis «Pealtnägijale», et Rohtsaare toimikud tekitasid huvi ka kaitsepolitseile, kuid uurimine tuvastas, et tegemist on täieliku väljamõeldisega. «Ei ole olnud mingisuguseid toimikuid Zereli kasutuses, ei ole ta nende eest mingit raha saanud ning ei ole ka seda väidetavat raha kodutute koerte varjupaigale andnud, nagu ta ise väitis. See kõik oli bluff,» ütles Kahar.

Rohtsaar-Zereli nimega seostub üks möödunud kümnendi suurim võltsimisskandaal, mida aitas paljastada kunstikollektsionäär Jaanus Idla.

«Ma olin saanud ühe mapi, kus oli eri kunstnike pilte ja nad olid signeerimata ning suurem osa olid  suhteliselt kehvas korras. Mati Zerel ostis kas kogu mapi või mingi koguse sealt,» kinnitas antiigikaupmees Idla.

Umbes kuu aega hiljem ilmus kunstiturule 4-5 samasse mappi kuulunud tööd, millele olid ilmunud signeeringud – K. L. Maibach ning kõikidel töödel oli kaasas ka Kunstimuuseumi ekspertiisiakt.

Aktide järgi oli nende autoriks kunstnik Karl Ludwig Maibach. Kui Zerelilt tööd ostnud ja need oksjonile pannud galerist sai teada, et tegu on lihtlabaste võltsingutega, pidi ta häbi pärast maa alla vajuma.

«Noh, ma olin väga üllatunud. Algul tekkis mõte, et kas ma ei märganud või kuidas see võimalik on. Need tööd olid kindlalt minu käest saadud,» tõdes Idla ning kinnitas, et Maibachi signeeringut nende maalide taga ei olnud.

Mati Rohtsaar tunnistas «Pealtnägijale» telefonitsi nn Sagritsa maali müüki ja märkis, et sai selle ise oma sõbralt Koit Rebaselt, kes on aga surnud. Rohtsaar ei nõustunud «Pealtnägija» kaamera ette tulema ja märkis, et tegemist on tema vastu suunatud laimukampaaniaga, mille taga on konkurendid Eesti kunstiturult.