Ahto Lobjakas: viis Ansipi aastat ja leopardi täpid

Sõltumata sellest, mida Andrus Ansip tegi või ei teinud 24. veebruaril 1988, on kindel üks. Ta ei mõelnud sellele, et 22 aasta pärast on ta olnud viis aastat iseseisva Eesti peaminister – kauem kui keegi teine riigi ajaloos.

Mitte igasugune peaminister, vaid esimene, kelle ametiaeg langeb täielikult Eesti ­NATO ja Euroopa Liidu liikmestaatusse (eeldusel, et kumbki ühendus ei lakka olemast enne Ansipi võimult taandumist). Ja sellise Eesti peaminister, mis aastavahetusel võtab (äärmiselt tõenäoliselt) kasutusele euro.

Enam-vähem iga lineaarse mõõdupuu järgi on praegune Eesti paremas olukorras kui viie aasta tagune. Hoolimata kriisist on elu parem kui enne 2005. aastat. Keskmine palk on tagasi aastas 2007, vanaduspension on pidevalt tõusnud.

Raske aja kiuste on Eesti euroga liitumise lävel. Tegemist ei ole ainult majandusliku läbimurdega, vaid ühtlasi kõige olulisema Eestit otseselt puudutava julgeolekupoliitilise sündmusega 2004. aastast alates (kui 2007. aasta pronksöö välja arvata).

Ida suunalgi on arenguid, vähemalt pole suuremaid taand­arenguid. President läheb peatselt teist korda Venemaale. Erinevalt eelkäijast Suure Isamaasõja aastapäeva tähistama. Viimase viie aasta sisse langeb ka Gruusia sõda, kuid selle (nagu palju muu välispoliitilise) eest Ansip ei vastuta.

See kõik on piltlikult öeldes naelade maailm, millesse Eesti praegune peaminister sobib hästi. Tunnustus selle eest, mida tunnustada tuleb, nagu öeldakse. Kui midagi kripeldama jääb, siis see, kuivõrd on tulemus ja haamriviibutus igal konkreetsel juhul omavahel seotud selge tahteaktiga.

Näiteks kas euro tuleks, kui Reformierakond pidanuks asja heaks midagi siseriiklikult kahima? Või kuivõrd mindi pronksööle vastu teadmises, et Eesti riik selle üle elab sellisena, nagu me seda teame? Jne.

Tõsisemad probleemid algavad seal, kus need ei ole naelad (ehkki võivad naeladena näida). Võtame sisepoliitika, mille Ansipi ja kompanii kindel käsi on seni edukalt tüürinud läbi äärmuste Skylla ja Charybdise vahelt. Erinevalt Ungarist või Poolast, näiteks, pole Eestis peaaegu üldse (parem)äärmuslust, kuigi potentsiaali oleks.

Pead tõstnud protestivaimu on Reformierakond suure vilumusega absorbeerinud, kasutatava osa ideoloogiast rakendanud omaenese eesmärkide teenistusse ning varasemad omanikud üksteisele ballastiks Isamaa ja Res Publica Liitu kokku sidunud.

Sama liigutusega on ühtlasi neutraliseeritud vasak tiib, mille jaoks rahvuslus ei ole loomulik elukeskkond ning mis lahutab end seda kindlamini riigivõimust, mida suurem on tema edu mitte-eestlaste seas.

Ansipi juhtimisel on Reformierakond järk-järgult üle võtnud poliitilise tsentri (täpsemalt selle enda käe järgi ümber teinud) ja muutumas loomulikuks valitsusparteiks.

Ja siia ongi viimase viie aasta osas koer maetud. Ansipi ajastu tulemuseks on olnud kogu riigi (ja ühiskonna) parteistamine. Teatud mõttes on see loomulik strateegia juhi ja kaadri jaoks, kelle kujunemisaastad jäävad iseseisvuseelsesse aega – mil partei oli ka riik.

Ministeeriumide parteistumine on vana teema, aga probleem on sügavamal kui tippametnikud. Kusagil ei ole see reljeefsem kui võimu lekkimises viimase aasta-paari jooksul välisministeeriumist peaministri kantseleisse, kust nüüdseks kontrollitakse lõviosa Eesti-ELi suhetest.

Osaliselt teeb see elu lihtsamaks ELi Lissaboni leppe all, mis andis valitsusjuhtidele voli juurde. Aga määravalt on tegu siseriikliku valikuga, mis taas koondab võimu, varjab seda avaliku pilgu eest ja viib lähemale valitsuspartei tagatoale. Väga kaugel ei saa olla hetk, kus püsivalt valitsusest välja jäävad erakonnad ei suuda võimu üle võtta, kuna neil puudub asjaga kursis olev inimressurss.

Parteistamine pole piirdunud ametnikega. Teisitimõtlemise on võim sihikule võtnud üle ühiskondliku spektri. Kusjuures teisitimõtlejaid kontseptualiseeritakse viisil, mis poleks võõras tundunud ka 22 aasta eest. Süsteem politiseerib põlvenõksurefleksina kõik kriitikud, olgu nendeks sotsiaalteadlased, ajakirjanikud või teatritegijad. Kõiki nähakse konkurentidena.

Tsiviliseeritud maailmas on võimu ja poliitikaväliste kriitikute dialoogi loomulik koht nn kodanikuühiskond (klassikaliselt riigivõimust väljapoole jääv osa ühiskonnast). Eestis (nagu ka endises Nõukogude Liidus) riigivõim sellist kohta ei tundu tunnistavat.

Viimased viis aastat on andnud teatud ohusignaale praeguse status quo jätkusuutmatusest. Üks on süsteemiväliste poliitikute aeg-ajalt anomaalsed häältesaagid. Teine on Herman Simmi sündroom – mida suletumad on väikese riigi struktuurid, seda haavatavamad need on. Kolmas on ehk Reformierakonna enda liidrite kasvav närvilisus väljakutsete ees.

Aga kõik ei pea tingimata lõppema pauguga. «Viltu lähevad ikka hiirte ja inimeste parimadki plaanid,» kirjutas kunagi Robert Burns. Oleks enam kui irooniline, kui Reformierakond, toonuna Eestisse euro, kaotaks oma triumfi tipul valimised ettevõtjate ennustava kiusatuse tõttu kasutada rahavahetust hindade veidi ülespoole kruttimiseks. Kriisiajal.

3 küsimust

Mart Laar
IRLi esimees