Vändre kodututest: salli, aga teavita asutusi

«Nii nagu tavainimene hakkab kevade saabudes rohkem kodust välja tahtma, nii hakkavad ka kodutud rohkem ringi liiklema. Kuna supiköögid ja ööbimispaigad asuvad üle linna laiali pillutatutena, siis paratamatult kasutavad nad ka enam ühistransporti,» pidas Vändre asotsiaalide sagedasemat väljailmumist mõistetavaks.

«Kodutu inimene teadagi lõhnab halvasti - prügikasti järgi, kust ta toitu ja taarat otsib ning halvemal juhul ka pesematuse ja uriini järgi.» Samuti võivad nad nii olla haiguste edasikandjaks.

«Kuhu piir tõmmata - keda ühissõidukist tipptunni ajal välja saata või keda tolereerida? See jääb inimeste ja sõidukijuhtide südametunnistusele. Kõike loomulikult taluda ja välja kannatada pole võimalik, mõistlik on sallida tasakaalu piirini,» arutles Vändre.

«Eks ühiskonda ja inimest üldse iseloomustab kõige paremini, kui tolerantne ja empaatiavõimeline ta ümbritseva keskkonna suhtes on. Kodutu puhul on üldjuhul tegemist hammasrataste vahele jäänud inimesega, kes võidujooksu parema elu poole vastu ei pidanud ja on konkurentsile alla vandunud. Neid võib nimetada ka eduühiskonna ohvriteks,» märkis Vändre. «Ilus oleks, kui inimesed mõistaksid kodutuse tekkepõhjuseid ja ei pahandaks nende peale ning taluks nende olemasolu.»

Samas soovitas ta siiski kaebustega pöörduda asjaomaste asutuste poole, kes kodutute inimestega tegelevad, ja nõuda nendelt lahendusi: «Öömaja-varjupaikade kauemat lahtiolekut näiteks ja pesemisvõimalusi kõigile abivajajatele. Pesemisvõimaluste ja puhaste riiete vähene kättesaadavus neile, kes ei ole varjupaikade kliendid, on raskendatud või olematu.»

«Ja kui tipptundidel on ühissõidukid rahvast täis, siis tasub juhil või reisisaatjal tõepoolest teha ebameeldivalt lõhnavale kodututule ettepanek liigelda hiljem, kui ühissõidukis on selleks enam ruumi,» soovitas Vändre silmas pidada ka teiste reisijate tervist.