/nginx/o/2009/11/24/271365t1hefe7.jpg)
Tartu Ülikooli professor Dagmar Kutsar pakkus riigikogus toimunud laste ja noorte vaesuse arutelul välja, et riik võiks pakkuda toetusmeetmeid, mis läheks otse lastele.
Professor: riik võiks lapsi ka otse toetada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kutsari ettepanek oli luua meetmed, mis on sihitud otse lapsele, mis ei pruugi üldse perekonnast läbi käiagi. «Võib-olla isegi mingist vanusest peale on lapsed ise võimelised taotlema endale toetust, näiteks ekskursioonile minekuks. Miks mitte? See on ka kodanikukasvatus,» pakkus Kutsar välja.
Samuti saaks riik otse toetada näiteks laste huvitegevuse ja lasteaiakohtade jaoks. Näiteks soovis ta, et lasteaiad oleksid ligipääsetavad kõikidele lastele, sest muidu tekib lapsele materiaalse vaesuse kõrvale ka kultuurivaesus. «Võib-olla see ei olegi väga hästi toimiv pere. Ja kui see laps saab lasteaeda, ta saab omaealiste hulka, kes toimivad talle teraapiagrupina,» rääkis Kutsar.
Tema hinnangul aitavad sellised otsesihitusega meetmed kahandada perepoolset toimetulematuse mõju lapsele ja samas mõjutavad nad ühiskonna jätkusuutlikkust.
Samas pooldas professor ka universaalse lapsetoetuse säilimist. «Mina arvan, et kui me hakkame palkama ametinike armeed, et kindlaks teha, kellele anda ja kellele mitte, siis tegelikult me kokkuvõttes kaotame,» põhjendas Kutsar. Teise argumendina tõi ta välja, et see on ainus ühiskonnapoolne tugi, mida saavad ka need pered, kes hästi toime tulevad ja selle kaudu väärtustatakse kõiki lapsi.
Kutsar tõi välja, et lapse vaesusriskid kuhjuvad nii leibkonnast kui ka ühiskonnast laiemalt tulenevalt, seejuures lapsed kannatavad keskkonnatingimuste halvenemise korral täiskasvanutega võrreldes suhteliselt rohkem. Lapsed sõltuvad peres oma vanemate otsustest, ühiskonnas aga vaid nende vastu huvi tundvatest täiskasvanutest ja see grupp on tema sõnul väga väike.