Kunstnikud võitlevad vabaõhugalerii eest Pikas jalas

Kunstnike liidu liikmed pöördusid oma ettepanekuga Tallinna Kesklinna halduskogu poole, kuid saades sealt eitava vastuse, kirjutasid nad uue kirja linnaosavanem Aini Härmile.

Kunstnikud on mures, et kesklinna ettevõtluse osakond suhtub ajaloolisse ja kultuuriväärtuslikku Pikka jalga kui suvalisse äärelinna turuplatsi, kus igaüks võib kaubelda suvalise trääniga. Ametnikud põhjendavad oma seisukohti aga väitega, et kunstnike liidu liikmetele eelise andmine pole kooskõlas vaba konkurentsi põhimõtetega.

Kunstnikud said oma pöördumistes innustust põhjalikult uuendatud Nõmme turust, kus eelis on antud Eestis kasvatatud põllu- ja aiasaadustele. Miks ei võiks ka vanalinnas olla kas või üks vabaõhugalerii, kus oma töid saavad välja panna vaid Eesti kutselised kunstnikud?

Kesklinna valitsuse avalike suhete juht Ivo Parbus ütles, et kuna kunstnike kiri on kirjutatud 29. märtsil, on linnaosa juhtidel vastamiseks veel aega. Praegu on pöördumine antud arutamiseks asjatundjatele.

«Ega Enn Põldroos, Andres Tolts, Jüri Arrak või teised Eesti tippkunstnikud ei lähe oma töid tänavale müüma,» kommenteeris pöördumist linnapea Edgar Savisaare nõunik ja vanalinna patrioot Jüri Kuuskemaa.

«Sinna lähevad ikka kolmanda või viienda ešeloni tegijad, on minu seisukoht.» Võrdlusena tõi ta Pariisis asuva Montmartre’i linnaosa, kus tänavakunstnikud esindavad mingit salongi- ja meenekunsti ja kõrgtaset seal ei näe.

Samas on Kuuskemaa nõus, et suveniirikaubandus on Tallinnas paigast ära. Vanalinna suveniiripoekestes müüaksegi valdavalt matrjoškasid, merevaiku ning pilte, mis ei ole maalitud, vaid kujutavad endast labaseid arvutikoopiaid.

«Kitšikaubandust ei saa keelata, aga meie kunstnikud ja käsitöölised peaksid olema aktiivsemad ning suveniiripoed oma toodetega üle ujutama ja kitšimüüjad välja tõrjuma,» ütles Kuuskemaa. «Lähiajal see neil ilmselt ei õnnestu, sest ettevõtlusameti andmetel on 1990. aastatel linn sõlminud palju kahjulikke rendilepinguid 60 aastaks ning matrjoškade ja merevaigumüüjad on enda valdusesse saanud hulga ruume.»

Kuuskemaa andis eelmisel nädalal linna ettevõtlusametile näitena üle Madeiralt pärit kvaliteetsuveniiri sertifikaadi. Tallinn võiks ka midagi sellist kasutama hakata, et turistid saaksid aru, mis on Eestile omane meene ning mis labane kitš.

Kunstnike liidu volikogu liige Leonhard Lapin on seisukohal, et Eesti kunstnike vabaõhugalerii võiks Pikas jalas kindlasti olla. Äripinnana ei saa seda kohta tema hinnangul võtta. Rohkem oleks see koht, kus kunstnikud saaksid inimestega suhelda ja oma töid näidata ning võimalusel ka müüa.  «Kui Tallinn tahab olla kultuuripealinn, siis võiks ikka teatud kohad olla reserveeritud vaid professionaalsele kunstile,» tõdes Lapin. «Estonia teatrisse ei viida ju ka amatöörlauljaid ja -orkestreid.»

Lapini sõnul on see kunstnike liidu liikmete vaba otsus, kas nad lähevad Pika jala vabaõhugaleriisse oma töid näitama. Lapin märkis, et tema üle kuuekümneaastase mehena sinna võib-olla tõesti ei läheks, aga nooremad kunstnikud haaraksid kindlasti sellest võimalusest kinni, sest näitusepindadele käib kõva konkurents.

Kesklinna halduskogu esimees Maimu Berg mainis, et kunstnike pöördumise arutelul leidis enamik halduskogu liikmeid, et Pikas jalas peaksid saama oma töid näidata kõik kunstnikud, mitte ainult liidu liikmed.

Isikliku seisukohana märkis Berg, et vahel on tõesti ebameeldiv vaadata ebaprofessionaalset kunsti nii ilusas ajaloolises kohas nagu Pikk jalg. Labaste suveniiride müümise probleemid on tema sõnul Tallinnas aga täiesti lahendamata. Samas lisas Berg, et ka Berliinis otse Branderburgi värava juures müüakse vene karvamütse.

Tallinna ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste pakkus kunstnike liidule välja, et nad võiksid soovi korral pöörduda Kesklinna valitsuse poole ning lähtuvalt kaubandustegevuse seadusest taotleda endale kaubanduse korraldaja registreering. See tähendab, et liit saab õiguse Pikas jalas ise soovijatele müügipileteid väljastada ning otsustada, keda lubada seal kunstiga kauplema.