Andrus Laansalu: kirjakeele kahjulikkus

Mõtte lõikamise pärast ma nii väga ei muretse. Kirjakeelel on ebamugavamaid tuletisi. Ühes kirjas Milenale ütleb Kafka: «Kontor ei ole ju mingi suvaline tobe asutus… see on muide rohkem fantastiline kui tobe.» Kundera jälgedes võib lisada, et mitte lihtsalt fantastiline, vaid ka tontlik. Ja sellel tontlikkusel on oma poeetika, kangestav ja jube. Füüsilise, paberikuhjadesse mattunud, tolmuste ja kuivade ametnikega kontori tagant kasvab välja üks teine, klaustrofoobiline, iseenesesse sulguvate käikude ja ummikteedega moodustis. Bürokraatlik koridoride süsteem, millesse sisenenud inimene muutub kohe selle süsteemi lahutamatuks osaks. Pole tähtis, kas ta liigub päripidi või töötab vastu. Nii või teisiti osaleb ta protsessis ja annab sellega oma ebaolulise, kuid siiski osaleva panuse. See moodustis pole midagi vähemat kui kontori idee – Püha Kontor.