/nginx/o/2009/09/24/240177t1h7c3d.jpg)
/nginx/o/2008/07/11/56265t1h6aa8.jpg)
Politsei- ja piirivalveameti korrakaitseosakonna koordinatsioonitalituse juht Joosep Kaasik rääkis intervjuus Postimees.ee'le, et peretüli kuulvatel naabritel tasub pigem kutsuda politsei kui riskida ise sekkumisega.
Politseinik: väljakutse tehakse enamasti korduva peretüli peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis iseloomustab üldiselt peretüli või koduvägivalla väljakutseid?
Igasugune olmetüli on ebameeldiv situatsioon nii osalisele kui tüli lahendama asuvale ametnikule. Tegemist ju koduga - see on koht, mis peaks olema kõige turvalisem. Politseid ei kutsuta üldjuhul siis, kui tüli toimub esimest korda - umbes 90 protsenti juhtumitest on sellised, kus on ka varem tülisid või vägivalla juhtumeid olnud. Järelikult on politsei kutsumine viimane õlekõrs.
Kes väljakutse tavaliselt teeb - kas pigem pealtkuulja-pealtnägija või asjaosaline?
Kahel kolmandikul juhtudest kutsub politsei üks tüli pooltest ise, tavaliselt kannatanu.
Mida saab politsei peretüli väljakutse puhul teha? Kuidas saab politsei tüli rahustada ja kas see tavaliselt aitab ka?
Üldiselt politsei kohaleilmumine rahustab hetkeks selle olukorra. Enamasti on meil suhteliselt raske tuvastada, mis toimus, sest meie tüli pealt ei näinud. Kui näeme tagajärgi ehk kui tegemist on kehavigastustega, siis loomulikult tuleb otsustada, kas tegu on olnud kuritööga, mille puhul tuleks alustada menetlust. Praegu kehtiv kriminaalmenetluse seadus ütleb, et tuleb alustada menetlust, kui on näha, et oli kuritöö. See ei olene sellest, mida üks või teine pool selle kohta ütleb. Hästi oluline koostöö kannatanuga - kas ta annab meile piisavalt infot.
Enamik juhtumeid on siiski kergemat tüüpi, kus tulebki anda soovitusi tüli lahendamiseks, rahustada. Palju koostööd teeme ohvriabiga ja paljudel juhtumitel soovitamegi pöörduda sinna, sest seal leitakse pikaajalisi lahendusvariante ja on ka varjupaikade süsteem.
Mida saab teha, kui probleemse korteri ust politseile ei avata? Mis puhul otsustatakse, et uks maha murda, jõuliselt sekkuda?
Seaduse alusel on võimalik siseneda, kui on kõrgendatud oht ehk oht elule ja tervisele. Seda peabki politsei läbi kinnise ukse hindama. Neid juhtumeid on väga üksikuid, kus meil on tulnud siseneda. Kuna tegemist on sisenemisega eravaldusse, siis tuleb kaaluda kõiki olemasolevaid andmeid. Esimene etapp on läbirääkimised.
Kas on ka juhtumeid, kus läbi ukse politseile öeldakse, et kõik on korras, minge minema?
Kui väljakutse tuleb kõrvalistelt isikutelt, siis ongi väga raske otsustada. Kui mõlemad ütlevad, et kõik on korras, me ilmselt sisenema ei hakka. Alati tuleb kaaluda, kas sisenemine on turvaline mõlemale poolele.
Milline on piir, millest alates politsei üldse peretülisse sekkub? Kas politsei läheb kohale iga väljakutse puhul?
Üldjuhul sekkume alati, kui meid kohale kutsutakse, järelikult on tüli muutunud selliseks, et häirib kaaselanike elu. Läheme kohale ja kontrollime, mis toimub.
Kas murelikul naabril on õigem kutsuda politsei või üritada ise midagi ära teha?
Kindlasti on mõistlik kutsuda politsei, sest ei tea kunagi, kelle otsa satud. Kui minna ise sekkuma, võib see lõppeda kehvasti, sest need, kes seal tülitsevad, võivad olla ka üsna vaenulikud mureliku naabri suhtes. Loomulikult kui naaber tunneb inimesi ja on kindlus selles, et ta suudab midagi ära teha, võib proovida. Üldjuhul oleks mõistlik kutsuda politsei, kui kahtlustatakse, et seal ka mingi õigusrikkumine toime pannakse.