Teatriauhindade jagamine kujunes tasavägiseks

Teater NO99 juhtide ettepanekul anti esimest korda välja parima lavastuse auhind, mille sai Elmo Nüganeni «Meie, kangelased». «Küllap peeti varem mõnevõrra problemaatiliseks nn absoluutkategooriat, kus tuleb kõrvutada omavahel balletti, draamat, ooperit, nukulavastust,  muusikali ja kaasaegset tantsu,» põhjendab Allik sellise kategooria hilist sündi.

Aastaauhinna saamiseks tuli saada vähemasti viie žüriiliikme toetus kaheksast. Kõige tasavägisem oli nais- ja meespeaosa auhinna määramine, kus korraldati mitu hääletusvooru. Parima lavastaja tiitli pälvinud Elmo Nüganenis toob Allik esile seda, et enamasti töötab Nüganen heal kirjandusel põhineva alustekstiga, interpreteerides seda julgelt ja tänapäevaselt. Lisaks säravad tema lavastustes ka väga paljud näitlejad. Seega on Nüganen ka hea näitejuht.

Mõneti üllatav on, et NO99 «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» oli neljas kategoorias nominent, kuid laureaadi staatusesse ei tõusnud see lavastus kordagi. «Lisaks naispeaosalisele oli ka lavastaja-auhinna  määramine üsna tasavägine. Piisanuks vaid mõne molekuli teisiti liikumisest ainult ühe žüriiliikme peas ning  küsimus võiks kõlada  vastupidiselt. Viimased aastad on näidanud, et Ojasood-Semperit  ei ähvarda oht olla igavene teine, ja olen kindel, et  «Jänes» jätkab edukäiku maailma teatrifestivalidel. Selle lavastuse arutelul teatriliidu juhatuses kõlasid muide samad märkused nagu väliskriitikuilt Tartu draamafestivalil – tegevus kohati venib ning tekst vajanuks kindlakäelisemat rehitsemist,» põhjendab Allik žürii otsust.

Nominendist laureaadi staatusesse ei tõusnud ka Eesti Draamateater. Alliku hinnangul ei saa sellest teha järeldust, et Eesti Draamateatris oleks midagi lahti.

2009. aasta tendentsidest toob Allik esile autoriteatri osakaalu. Möödunud aastal esietendunud 96 lavastusest olid proovide käigus valminud tekstidega lausa 24. Alliku arvetes pole masu veel teatri taset mõjutanud, kuid ligi 30-protsendine eelarvekärbe kahe aasta jooksul on väga tõsine asi ja ta kardab, et see hakkab alanud aastal just repertuaarivalikut mõjutama. «Oluliselt jääb vähemaks võimalus riskeerida, ilma riskita aga suurt kunsti ei sünni,» arvab Allik.