Merle Parts: süüdi pole jää, vaid inimesed

See teema teeb murelikuks ilmselt iga ema, kelle lapsed iga päev koolis, trennis ja mujal käies on sunnitud Tallinna linnaruumis ringi liikuma.

Kui vaadata praegu kesklinna katuseid, siis on ilusasti näha, et sealt on alla kukkumas ikka väga suurtes kogustes jääd. Majad, mille katustel jääpangad lasuvad, on vahetult tiheda liiklemisega kõnniteede ääres.

Mõnel üksikul hoonel on kitsa ribana nn ohutähistus, enamasti pole ka seda. Majaomanikud või isikud, kellele maja hooldus on delegeeritud, ei ole enamasti arvestanud sellega, et jää kukub mitte otse räästa alla, vaid füüsikalistel põhjustel ikka oluliselt kaugemale.

Lahendus ei ole ohutusriba ebamäärane paigutus, vaid ikka katuse puhastamine. Jää kukkumisel suure hooga kõrge hoone katuselt võib allajäänu saada tõsiselt viga või isegi surra.

Kui keegi saab viga, ei ole süüdi mitte jää, vaid ikka inimesed. Karistusseadustik on sätestanud kuriteona ka surma põhjustamise ettevaatamatusest. See tahendab, et süüdlane peab võimalikuks, et surm võib saabuda, kuid kergemeelselt loodab, et selline tagajärg ei saabu või siis ta ei mõista, et selline tagajärg võiks saabuda, kuid kohusetundliku suhtumise korral oleks pidanud seda ette nägema.

Ilmselt peaksid praegu paljud vastutavad isikud tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas vältida õnnetusjuhtumeid ja tegutseda, et keegi teine ega ka nemad ise ei peaks hiljem oma passiivsust kahetsema.