/nginx/o/2013/10/03/2426566t1h8e21.jpg)
Robert Lepiksonil oli mitu nägu. Oli kodune Robert, oli ametlik Robert, oli salajane Robert. Igatahes 1990ndatega klappis tema karismaatiline isik hästi. Ta sobis kui valatult pöördelisse aega, mis vajas kiiresti mõtlevat tegudeinimest ja tööhobust, kes ei andnud armu ei endale ega teistele.
Lepikson oli metalliärimees ja poliitik ühekorraga, sellest tekkisid ka pidevad segadused tema ümber. Robi-Huud – just nii nimetatakse teda ühes järelehüüdes. Kindlasti oleksid vibukütt Robin Hoodi meetodid tänapäeva õigusriigis tavatud. Ka Raua-Robertit oli omal ajal raske raamidesse suruda, sellega oli üksjagu vaeva nii peaminister Mart Siimannil, kelle valitsuses oli ta siseministriks, kui ka meedial ja oponentidel.
Robert Lepiksoni elu aitavad peagi ilmuvas Paavo Kanguri raamatus «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu» avada nii tema sõbrad ja lähedased kui ka konkurendid.
Postimees.ee avaldab raamatust katkendi:
Kalašnikovi automaatidega daame vabastamas
Lepiksoni kabineti tagaruumis istuv Kuldar Suits oli Roberti parem käsi Avantekis ja EMEXis. Eesruumis istus aga sekretär Irina Õunap. Õbluke pikajuukseline Irina tegi Roberti soovitusel relvaloa. Temal oli relv enamasti käekotis, aga mehed kandsid püstoleid pintsaku all kabuuris. Kõik direktorid olid relvastatud ja valmis avama rünnaku korral vastutule.
Kord käis EMEXis üks Rootsi ajakirjanik, kes tahtis maffiapesast loo kirjutada. Kui sulerüütel soovis, et Robert poseeriks talle relva ja dollaripakkidega, siis visati rootslane uksest välja. Kui ta oleks olnud osavam suhtleja, siis oleks ta ehk pääsenud ka juhtkonna koosolekule, kus oleks saanud tõeliselt hea pildi, kui mehed pintsakud seljast ära võtsid.
«Siis pakkusid kõik metalli. Elukutselistel varustajatel oli muidugi eeliseid. Isegi teatridirektor tuli küsima, kas saaks raudteerelsid maha parseldada. Mõnda asja võis isegi proovida, kuid tavaliselt olid need määratud nurjumisele. Kui keegi tõi klaaskolbiga tundmatut ainet ja ütles, et see maksab muidu 10 miljonit, aga 5 miljoniga annaks ära, siis selliseid seiklusi ei tahtnud isegi proovida. Või kui keegi oli varastanud teaduslikust instituudist ämbritäie tundmatut ainet ja üritas seda müüa, siis sellised asjad ei läinud läbi. Kuid lõpuks olid kõigil meil püstolid kaenla all, sest metall meelitas ligi kaabakaid ja õnneotsijaid,» meenutab Kuldar Suits. Ta oli üks kuuikust, kelle Robert Avantekist kaasa võttis. Aga kohtunud olid nad juba varem.
Kuldar Suits läks 1982. aasta suvel tööle ETKVL konstrueerimisbüroosse varustajaks. Robert oli siis sealse erikonstrueerimisbüroo elektroonik, kes tegeles ralliautode elektrooniliste mõõdikute projektiga: kahe tablooga spidomeetrid, mis mõõtsid vahemaad ja kiirust. See üksus oli ETKVL Orto tiiva all ja tegeles kõigega, mööblitootmisest toiduainete tehnoloogiani. Robert oli tavaline elektroonik, kes pidi jootekolviga trükiplaadile juppe peale kinnitama. Koostöö käis leedulase Stasys Brundza tuunimismeeskonnaga, mis valmistas ette ralliautosid Nõukogude Liidu koondisele. Lõpuks sõitis ka Robert ise ühe Leedus tuunitud Ladaga ringi.
Suhted jätkusid ka siis, kui Robi sai vahetusülemaks ja hiljem Helikassetitehase peainseneriks. «Me käisime koos rallisid vaatamas ja pildistamas. Pulma ta ei kutsunud, sest ei pidanud seda. Eraeluga ta ei hoobelnud. Robert ei olnud kinnine, kuid teatud teemasid ta ei puutunud,» meenutab Kuldar Suits. Ta töötab ikka veel samas Betooni tänava kontoris, kus alustas EMEX. Nüüd on mees Soome firma Kuusakoski OY Baltikumi ja Poola metallioperatsioonide ülem.
Ärimehed relvadega
«Soomlaste Kuusakoski OY kontor asus paar maja edasi RemGaasi hoovi peal, neil oli ka kokkuostulitsents. Mingitele kandilistele läks see väga hinge ja ühel päeval võtsid pätid kõik inimesed Kuusakoski kontorist pantvangi ja mina pidin neid päästma minema. Võtsin siis kaks Kalašnikovi automaadiga kaitseliitlast kaasa ja sõitsin valge Nissani bussiga maja ette. Kaitseliitlased ragistasid kuulid rauda ning meil olid vastas ähvardavas poosis nahktagides ja dressides tüübid. Nad ei hakanud oma püstoleid automaatide vastu proovima. Võtsin siis Kuusakoski kontorisse pantvangi jäänud kaks naist kaasa ja tõin nad EMEXisse. Nii pakkusimeKuusakoskile varju oma majas. Meil oli juba tol ajal relvastatud valve ja territooriumil oli ka tulevahetusi peetud. Mingid pätid hakkasid vastu tulistama. See ei olnud maffia, vaid lihtsalt kurjategijad, kes tulid öösel vaske varastama. Üks kaitseliitlane sai rikošetist haavata,» meenutab Suits Kuusakoski vabastamise operatsiooni.