Eelnõu lubaks osa kurja teinud vaimuhaigeid tänavale

Taolist seadusesätet juba mitu aastat oodanud Eesti Patsientide Esindusühingu juhataja Pille Ilvese sõnul peaksid ohutumad vaimuhaiged tulevikus käima vaid kord-kaks kuus psühhiaatri juures, saama seal muuhulgas nn käitumissüsti, ja võiksid ravi toel üsna tavapärast elu edasi elada.

«Kui inimene kinni pannakse, siis ta kaotab oma töökoha, tema korter hakkab võlgu koguma. Need on juba kaks väga tõsist lööki inimese allakäiguredelil,» kirjeldas Ilves hetkel kehtiva kurja teinud meelesõgedatega ümberkäimise korra tagajärgi.

Tema väitel on Eesti kohtusüsteem nii aeglane, et sageli pannakse inimene psühhiaatriahaiglasse alles siis, kui ta on juba tervenemas ega kujuta enam ühiskonnale erilist ohtu. Samuti tuleb Ilvese sõnul lähtuda ka psüühikahäiretega isikute puhul põhimõttest, et inimese vabadust piirataks nii vähe kui võimalik.

Eelnõu väljatöötanud justiitsministeeriumi asekantsleri Heili Sepa sõnul käibki jutt vaid nende haigete vabastamisest, kes on ühiskonnale ohutud.

Tapjad ei vabane

«Ambulatoorne sundravi ei ole mõeldud raskete isikuvastaste kuritegude ja muude esimese astme kuritegude puhul, seega saab välistada tapmiste, vägistamiste, röövimiste jms eest süüdimõistetud isikud,» rääkis Sepp.

Tema sõnul käib jutt pigem neist, kes on haiguse mõju all kellelegi kätega kallale läinud, kedagi ähvardanud või midagi varastanud, ning kelle on kohus kas kohe või pärast mõningast haiglaravi tunnistanud psühhiaatri ettepanekul piisavalt ohutuks.

«Võtame näiteks sellise olukorra, kus isiku tervislik seisund on haiglas sundravil viibides oluliselt paranenud ning ta pole enam kellegi elule ega tervisele ohtlik, kuid tuge ja jälgimist vajaks ta mõne aja jooksul sellegipoolest veel,» rääkis Sepp.

Täna on asekantsleri sõnul ainus võimalus see isik haiglasse edasi jätta või ta lõplikult vabastada, vahepealseid võimalusi pole.

«Ambulatoorse sundravi suur pluss ongi see, et ta on väga paindlik ning pakub paremaid võimalusi õigusrikkujatega tegelemiseks ning nende taasühiskonnastamiseks.»

Sepa hinnangul saab seda kõrvutada mingis mõttes tingimisi karistuste ja nn jalavõru süsteemiga, kuna neil kõigil on sarnane eesmärk ning need kõik üritavad tagada süsteemi paindlikkust.

Eesti pole valmis

Mullu maikuus kritiseeris eelnõu teravalt sotsiaalminister Hanno Pevkur - justiitsministeeriumile saadetud kirjas leidis ta muuhulgas, et ambulatoorse ehk haiglavälise sundravi lubamise idee on hea, kuid Eesti pole selleks veel valmis.

Nüüd on sotsiaalministeeriumi asekantsleri Ivi Normeti sõnul ambulatoorse sundravi küsimuses aeg maha võetud ning kaks ministeeriumi nuputavad, kuidas ambulatoorset sundravi tegelikult ellu viia.

Mõtet, et Eesti pole häiritud psüühikaga kurja teinud isikute koju laskmiseks veel valmis, jagab ka Eesti Psühhiaatrite Seltsi esimees Andres Lehtmets, kelle sõnul tuleks enne vähendada Eesti tervishoiusüsteemi sõltumist turujõududest.

«Sundravi ei ole tavaline tervishoiuteenus,» rääkis Lehtmets, viidates, et kui tavaliselt pöördub haige arsti poole kliendina, siis sundravile saadetakse inimene kohustuslikus korras.

Napib oskustega arste

Tema sõnul peavad ambulatoorsel sundravil viibijatele toeks olema erikoolitusega psühhiaatrid. «Sundravialune kontingent vajab spetsialiseeritud abi, et süsteem töötaks. Seda ei saa usaldada suvalise psühhiaatri kätte. Euroopas on kohtupsühhiaatria eraldi eriala.»

Lehtmetsa sõnul on ambulatoorse sundravi süsteem käivitatud mitmes riigis ning kogemused on olnud vastakad. «Seda on riigid proovinud - on nii ebaõnnestumisi kui õnnestumisi. Õnnestunud on tavaliselt need, kes on süsteemi läbi mõelnud.»

Tema sõnul ongi seni olnud probleem selles, et Eestis pole suudetud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kõrvale asjalikku rakenduskava välja töötada.

,

2008. aastal määrati sundravi ligikaudu 70 inimesele. Kui nende hulgast lahutada isikud, kes mõisteti süüdi raskete kuritegude eest, kahaneb võimalike kandidaatide ring 60 isikuni, kes on enamuses süüdi mõistetud kehalise väärkohtlemise, ähvardamise ja varguste eest. Kui paljude puhul neist tuleks ambulatoorse sundravi määramine kõne alla, on täna raske ennustada, kuna ekspertidelt seda seni kohtus küsitud pole.