Jaapani kokk otsib Narvas tulutult tööd

Vaatamata sellele, et väljas näpistab pakane, ei taha 8-aastane Rioma kuidagi tuppa tulla. Vanemate hüüetest välja tegemata valib ta kõige suurema lumehange, hüppab sinna hooga sisse ja jääb rõõmsalt naeratades lamama.

Sel aastal nägi Rioma lund esimest korda elus. Ilona – Rioma, 10-aastase Natari ja 16-aastase Valeria ema – on sündinud ja üles kasvanud Narvas. Tõusva päikese maale sattus ta tantsutrupiga, sõlmides seal esinemiseks aastase lepingu.

Jaapanis tutvuski ta oma tulevase abikaasa Tatsumi Hayashiga, kes on ametilt kokk. Üheskoos avati mõned aastad tagasi oma restoran ja äri läks edukalt.

Tänavu viis perekond aga ellu Ilona ammuse unistuse – tutvustada lastele nende teist kodumaad.

«Midagi veidrat või hullumeelset me ei teinud, tulime siia, sest teadsime, et saame seda endale rahaliselt lubada,» räägib Ilona. «Kui poleks praegu saanud tulla, oleksime seda teinud igal juhul mõni aeg hiljem.»

Ilona teab, et nostalgiat on keeruline selgitada, eriti neile, kes pole seda tunnet ise kogenud. Narva ei tervitanud uusasukaid just väga sõbralikult. Kahte nooremat last ei tahetud tükk aega kooli vastu võtta.

«Abikaasa ees oli häbi – lapsed võeti kooli alles siis, kui sekkus Jaapani saatkond,» räägib Ilona. «Koolist öeldi, et ei tea, mida lastega teha – nad ei oska ju vene ega eesti keelt.»

Ilona ja Tatsumi lootsid tööd saada, kuid praeguseks pole nad siiski midagi leidnud. «Mehele on see raskem,» nendib pereema. «Ta on tõeline tööhoolik, nagu iga jaapanlane.»

Kokana spetsialiseerus Tatsumi Prantsuse roogadele, kuid tunneb hästi ka Euroopa ja Jaapani kööki. Suureks üllatuseks tuli jaapanlasele see, et Eestis pannakse keeleoskusele nii suurt rõhku.

«Ei usu, et eesti keelt ära õppida oleks probleem, kuid me pole leidnud välismaalastele mõeldud tasuta keelekursust. Jaapanis on sellised olemas aga igas linnas,» ütleb Ilona.

Tatsumi on napisõnaline mees, ent tema silmis helgib huumorisäde. Ta jääb pikalt mõttesse, kui uurin, millise mulje on jätnud Narva. Viimaks ütleb, et hea mulje. «Aga kõige tähtsam on – pange kirja! –, et ma otsin tööd.»

Kõige rohkem vapustas Tatsumit pakane, sest isegi Jaapani põhjaosas pole kunagi nii külm. Imestama panevad teda ka talisuplejad ja aastavahetuse tähistamine.

Jaapanis on see väga vaikne pidupäev, mis veedetakse kodus alkoholivabalt. Öösel minnakse aga kindlasti kogu perega templisse. Tatsumi jaoks on siinne aastavahetus harjumatult lärmakas, kuigi lapsed olid ilutulestikust vaimustuses.

Mehe arvates on Narvas väga puhas õhk – isegi pärast vihma on aknad puhtad. Talle meeldib, et lugu peetakse muusikast ja lastel on võimalus käia muusikakoolis.

«Narva muusikakool on tõeline kohalik Nokia, mida lihtsalt ei panda tähele,» räägib Ilona, kelles sõnul saavad Jaapanis sellist haridust oma võsukestele lubada vaid jõukad pered. «Muusikakoolis töötavad inimesed, kes panevad hinge igasse lapsesse.»

Vanemad on eriti tänulikud sealsetele pedagoogidele Boriss Paršinile ja Aksel Svenssonile, kelle juures Natari ja Rioma saksofoni mängima õpivad. Samuti käivad lapsed aikido-trennis, mis aitab Jaapanit meeles pidada.

«Aga tavalises koolis on lastel raske,» tõdeb Ilona. «Kui Jaapanis tuleb välismaalasest laps kooli, saab ta endale algul appi eraldi õpetaja, Narvas sellist asja pole.»

Seetõttu ei saa lapsed Ilona sõnul praegu eriti millestki aru. Kodus õpitakse Jaapanist kaasavõetud õpikute järgi, et teistest maha ei jäädaks. Natari sõnul on praegu kõige arusaadavamaks aineks matemaatika.

Ilona sugulased ja tuttavad imestavad, miks ta lapsed vene keelt ei oska. Jaapanis elades rääkis ta lastega vene keeles, millest nad ka aru said. Samas mõtlevad lapsed siiski jaapani keeles.

«Mis lastest rääkida, ka mina ise mõtlen jaapani keeles – nii on lihtsam,» ütleb Ilona. Ta meenutab aegu, mil jaapani elulaadiga kohanes. Esimesed neli aastat olid rasked – Ilona oli lastega kodus ja suhtles peaasjalikult teleriga. Siis sai ta tööd restoranis, ehkki jaapani keelt ei osanud, samuti oli talle restoranitöö võõras.

«Kuid mul oli soov tööd teha ja seda seal hinnatakse,» ütleb Ilona. «Mitme kuu pärast haihtus see müür minu ja maailma vahelt – sain jälle inimestega suhelda. Õppides ära keele, tundsin end nagu uuesti sündinult.»

Peagi õppis Ilona ära ka jaapani kirjakeele ning läks töö kõrvalt sekretäride kursustele. «Huvitav on see, et jaapanlased ei võta võõraid avasüli vastu, vaid suhtuvad pigem ettevaatlikult. Kuid austavad ja saavad aru, kui raske on uustulnukal sulanduda,» meenutab Ilona.

Ilona on rahul, et hakkas lapsi kasvatama just Jaapanis, kus pole kombeks teistele oma halba tuju näidata. Samuti ei kurdeta seal raskuste üle, vaid tehakse tööd armastusega.

«Olen tihti mõelnud, et võib-olla on jaapanlased sellised, kuna seal on palju loodusõnnetusi – maavärinad, tsunamid,» sõnab naine. «Olen ka ise mitu maavärinat üle elanud. Raputas nõnda, et kõik lollused olid peast läinud ja sain kohe selgeks, et elu tuleb väärtustada, mitte selle üle kurta.»

Kõige rohkem tunneb Ilona Narvas puudust hoolivast ja heatahtlikust suhtumisest inimeste vahel – Jaapanis oli ta sellega harjunud. Meest ja lapsi paneb ikka veel imestama, et inimesed peaaegu ei naerata, ei koolis, poes, tänaval, kohvikus ega asutustes.

«Mind rõhub see vahel, ehkki varem olin ka üsna vähe naeratav inimene,» lisab Ilona. «Mees on mulle korduvalt öelnud, et ma näen tusane välja, et naerata tihedamini, siis suhtuvad inimesed ka sinusse paremini.»

Sügisel, kohe pärast Narva kolimist, läks terve pere kalale – pereisa on nimelt paadunud kalamees. «Leppisime omavahel kokku, et kui saame kala, läheb kõik hästi,» meenutab Ilona.

Kui nad jõekaldal seisid ja omavahel juttu ajasid, küsis juhuslik mööduja sulaselges jaapani keeles, et mida nad teevad. Selgus, et mees oli Soome turist, kes aastaid õppinud Osakas kunsti. Võõras soovis perele õnne ja see tundus olevat hea enne, ehkki kala jäi püüdmata.

«See ei tähenda midagi,» ütleb Ilona saagita jäämise kohta. «Sügisel ei saanud, proovime kevadel uuesti,» lisab Tatsumi optimistlikult.

Tatsumi nõustus jagama retsepti, mille valmistamisega saab hakkama igaüks, kes soovib külalistele midagi head ja jaapanipärast pakkuda.

Magusa oatäidisega saiakesi küpsetatakse harilikult hommikusöögiks ja jaapani lapsed jumaldavad neid. Olemas on isegi Anpani-multikas, selle peategelane on inimene-saiake, kes kaitseb nõrku ja alistab halbu.

Valmistamiseks sobib nii leht- kui pärmitainas. Täidise valmistamiseks peab oad panema mitmeks tunniks või terveks ööks likku. Seejärel keedetakse ube vees, kuhu on lisatud maitse järgi suhkrut (täidis ei tohi olla liiga magus) ja veidi soola

.

Jaapanis kasutakse nende saiakeste valmistamiseks ube, mille kest läheb keetes pehmeks. Kui kest jääb kõvaks, peab selle eemaldama. Pärast keetmist tehakse ubadest püree, millele lisatakse peenestatud Kreeka pähkleid, ja täidis ongi valmis. Nüüd jääb vaid üle vormida ümarad saiakesed, raputada peale seesamiseemneid, ning ahju! (PM)

Kas ka teie sõprade, lähedast või kolleegide hulgas on inimesi, kelle rõõmudele ja muredele Eesti eluga kohanemisel olete tunnistajaks olnud? Tehke neile ettepanek jagada oma kogemusi teistega ning kirjutage meile neist! Vihjed ja ettepanekud lähetage aadressil meiekeskel@postimees.ee.