Katrin Saks: võitlus ümberpiiratud linnas

Hiljuti näitas ETV 2 dokumentaalfilmi antisionismist, milles olid vapustavad intervjuud noorte iisraellastega, kes rääkisid, kuidas neid on maast madalast kasvatatud teadmisega, et kõik vihkavad juute ja kogu maailm on vaenlasi täis. Midagi sarnast olen kogenud viimasel ajal suheldes Keskerakonda kuuluvate inimestega. Nad oleksid justkui kaitsesõjas.

Usule vaenulike ajakirjanike piiramisrõngast on üles ehitatud kogu pealinna meediaimpeerium. Kahetsusväärselt on sellel veendumusel ka teatavat alust. Riskin nüüd oma kunagiste telekolleegide pahameelega, aga mäletan aega, kus Edgarist võis näidata vaid vasaku jala kingakontsa, kui sedagi. Ehkki praegu niisugust hoiakut pole, pani just see tugeva nurgakivi Savisaare meediaimpeeriumile.

Niisiis ei tasu linnavalitsuse rahastatud Pealinna või Tallinna linnaosade lehti vaadata kui omaette väljaandeid. Pigem on neile antud ülesanne tasakaalustada üleüldist meediapilti. Tõele au andes olen nüüd, Tallinna muredega tegeledes, isegi kogenud, et näiteks lasteaedade rahastamise küsimust on linnameedia ainsana püüdnud objektiivselt käsitleda.
Ülejäänud kas ei taha või ei oska näha probleemi olemust ning alluvad enese teadmata poliitilisele provokatsioonile.

Keskerakonnas kultiveeritava ohvrirolliga õigustatakse ka agressiivset käitumist. Näiteks valimiskampaania ajal. Just see on olnud sotsiaaldemokraatide peamine ajend kriitikaks ja ilmselt ka põhjuseks, miks linnavolikogu opositsioon nõuab linnameedia likvideerimist. Vaevalt et neil põhimõtteliselt midagi Nõmme või Pirita oma lehe vastu on.

Valimiskampaania ajal üritasid nii ringhääling kui ka üleriigilised lehed parteisid ilusasti kõrvuti panna ja võrdsete võimaluste tagamiseks tehti reeglid. Linnameedia kaotas enne valimisi igasuguse mõõdutunde. Tarmu Tammerk on öelnud, et ajakirjanikele on valimised justkui olümpiamängud. Linnameedia unustas aga vastasvõistkonnad platsile kutsuda või kasutati neid kahevõistluses märklauana.

Tõsi, ega selline stiil pole ainult Keskerakonnale iseloomulik. Reformierakondlane Urmas Paet tegi Nõmme linnaosavanemana sedasama, ja tasemel, mis nüüd oleks tõsist konkurentsi pakkunud näiteks Haabersti linnaosavanemale Viktor Vassiljevile. Kahju, sest sellega pandi küsimärgi alla linnaosalehtede mõttekus. Usaldusväärsusest rääkimata. Aga linnameedia tuleb sulle koju sõltumata sellest, kas sa usaldad seda või mitte.

Kodanikel on õigus tahta, et nende raha eest tehtav meedia oleks sisult professionaalne ja erapooletu. See on sarnane avalik-õigusliku ringhäälinguga, mille ülesanded näeb ette seadus, samuti ka järelevalve. Linnameedia seevastu tegutseb praegu reegliteta. Sama kehtib loodava Tallinna TV kohta.

Tegelesin aastaid tagasi ETVs regionaalse meedia arendamisega. Pean täiesti loomulikuks, et nii suurel linnal kui Tallinn oleks oma kohalik teleprogramm. Aga oluline pole mitte ainult õigeid asju teha, vaid et neid asju tehakse õigesti. Ja antud juhul tähendab see Tallinna TV juhtimist, mida ei tohiks teha ühe erakonna peakorterist.

Sotsiaaldemokraatide ettepanekul kirjutati koalitsioonileppesse meedianõukoda, kuhu peaksid lisaks spetsialistidele kuuluma volikogu kõikide fraktsioonide esindajad. Aga et selleni jõuda, tuleb kuidagi võitu saada ettekujutusest, et linnameedia on Keskerakonna ainus võimalus oma häält kuuldavaks teha.

Eelneva valguses tuleb näha ka Keskerakonna muudatusettepanekuid rahvusringhäälingu seadusesse. Viimane Kesknädal toob välja statistika «Terevisiooni» jaanuarikuu saadete kohta, kus näiteks IRLi kuuluvad saatekülalised said kokku 2 tundi ja 3,22 minutit eetriaega, reformierakondlased üle tunni.

Keskerakondlastele jagus eetriaega 6,36 minuti jagu. Selline minutite ja sekundite kokku lugemine on absurdne, eriti kui näiteks Reformierakonnale «pühendatud» aja sisse arvata intervjuu Otepää MK peakorraldaja või EMHI ilmaprognooside osakonna juhatajaga. Sama tobe oleks Keskerakonna aja hulka arvata AK uudis Kaie Kõrbi uuest balletilavastusest või Ksenija Balta rekordist.

Eks teatud eelistusi sekundite lugemine näitab, ainult et seda peaks siis tegema mitte üksikute saadete, vaid kogu programmi ulatuses kindlatel tingimustel ja pikema aja jooksul. Ka siis tasub meeles pidada, et mõni sekund võib olla hoopiski suurema mõjuga kui mõni tund.

Näiteks viis sekundit kestnud uudislugu napalmist põlenud väikesest vietnamlasest USA teleuudistes – sellest algas ameeriklaste suhtumise muutumine Vietnami sõtta.

Seega ei saa kuidagi võtta tõsiselt Keskerakonna muudatusettepanekuid poliitilise tasakaalu saavutamiseks ühe saate piires. Aga kindlasti on tasakaal midagi, mille saavutamise nimel tuleb kogu aeg vaeva näha, ja sellele aitaksid kaasa erapooletud analüüsid.

Paraku selliseid analüüse olen ma lugenud vähe ja needki on olnud enamasti teiste riikide kohta. Näiteks oleks väga huvitav lugeda käsitlust Eesti meedia rollist ultraliberalismi võidukäigus viimastel kümnenditel.

Mis puudutab aga Edgar Savisaart, siis pole ju saladus, et ajakirjanike suhtumise temasse on kujundanud hirm, et tema võim teeb lõpu ajakirjandusvabadusele Eestis. Seda hirmu aitaks võita linnameedia vabastamine ning allutamine vaba ajakirjanduse põhimõtetele.

Piiramisrõngast väljamurdmiseks tuleb loobuda järjekordse valimislahingu ettevalmistamisest ning panustada sellele, et inimesed näeksid linnapeas riigimeest, kes pole ohtlik demokraatiale.

Autor on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanikuna ning töötas aastatel 1977–1997 Eesti Televisioonis.