/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2010/02/01/305219t1h5cff.jpg)
Eesti peab Tartu rahu sünni juures tänulik olema mitte ainult vapratele sõduritele ja jõulisele rahuläbirääkimisele, vaid ka delegatsiooni juhi Jaan Poska oskusele õigel hetkel konjakiklaasid lauale tuua või saun kütte panna.
Konjak mängis Tartu rahukõnelustel oma rolli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Poska mälestusfondi juhatuse liikme Jüri Trei sõnul on diplomaatias tavaline, et läbirääkimiste laua taga öeldakse teravusi ning edusamme eriti ei saavutata, seevastu jõutakse kaugemale mitteametlikus õhkkonnas.
Trei väitel olevat Poska tundnud hästi slaavi hinge ja osanud seda õigel ajal ära kasutada, pakkudes Nõukogude delegatsioonile mugavusi, mida nad kodus sel määral nautida ei saanud.
Juhtus, et nii Poskale kui Nõukogude delegatsiooni juhile Adolf Joffele meeldis Napoleoni konjak.
«Kui läbirääkimiste käigus delegatsioonis osalevad kindralid hakkasid üksteise peale karjuma, otsustasid Joffe ja Poska, et saadavad nad sauna, ning rüüpasid ise kahekesi konjakit,» kirjeldas Trei. «Kui vaidlus teravamaks läks, valas Poska Joffele konjakit, ja eks nii need kaks meest riigipiiri paika panid.»
Ei tea, kas see oli joodud alkoholist või hajameelsusest, kuid Eesti delegatsiooni liige Ants Piip suutis ühel sellisel saunaõhtul ära kaotada oma portfelli, milles oli nii isiklikke pesuvahendeid kui Eesti poole dokumente.
Kätte saadi see järgmisel päeval Vene delegatsiooni käest. Portfell oli küll ilusti lukustatud, kuid Poska kahtlustas ometi, et vastaspool oli selle sisuga tutvust teinud.
Leiti, et Eesti poole napisõnaliste koosolekuprotokollide kõrval oli kõige tundlikum materjal, mis võis Nõukogude delegatsiooni kätte jõuda, Piibu isiklik päevik.
Poska lasi seepeale Piibul oma päeviku sisu ka Eesti delegatsioonile kõval häälel ette lugeda. Sündmust jälginud Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas märgib oma mälestustes, et riigisaladused ei olnud siiski vastaspooleni jõudnud – ei protokollide ega päeviku kaudu.