Ulilas pole kassaaparaatigi, arvutist ja digiretseptist rääkimata

Apteeker Liilia Nõmmik leiab valgest kapist vajaliku rohukarbi, kirjutab ostu vihikusse, paneb retseptilehe teiste roheliste retseptilehtedega ühte hunnikusse ning ütleb vajamineva rahasumma.

Jutt sellega ei lõpe. Tatjana Raud piidleb silmanurgast võõraid, ja kui kuuleb, et need on Tartu Postimehe ajakirjanikud, räägib ühe jutiga ära kogu oma elu. Paljusõnaliselt ja kirglikult, vene keeles.

Tatjana Raud oskab eesti keeles rääkida ka, aga emotsioone on nii palju ja rääkimisvajadus suur ning emakeeles on kõige selle vuristamine lihtsam.

Ütleb, et on Eestis elanud 60 aastat. On väga palju rasket tööd teinud, hulga lapsi sünnitanud, lehmi ja põrsaid kasvatanud... Nüüd on 74 aastat vana. Mees kodus on aga 86. Mees on väga haige, väljas ei käi. Tatjanal endalgi on tervis vilets.

Ulila apteek on lahti esmaspäeviti ja neljapäeviti. Mõlemal ennelõunal kolm tundi. Sealsamas asub perearstikabinet, ja arstki käib kohal esmaspäeviti ja neljapäeviti.

Külas elab 300 inimest

Ulila elanikud on peamiselt vanemaealised inimesed, kellest paljud on oma tervise kohaliku turbatööstuse edu nimel ohverdanud.

Apteegi aknast paistab bussipeatus hästi kätte. Neljapäeviti käib Ulilast ja teistest küladest läbi Puhja vallabuss. Sõidutab inimesed keskusesse ja natukese aja pärast tagasi. Et nad saaksid vallamajja, suuremas poes käia või kel vaja, suuremas apteegis.

Ulila on haruapteek, Puhjas asub põhiapteek. Liilia Nõm­­mik ise ongi Puhja apteegi juhataja. Puhja on ta proviisorielu esimene ja ainus töökoht. Seda on ta pidanud 33 aastat.

Puhja apteegis töötab di­­giretseptisüsteem, Ulilas mitte. Liilia Nõmmik on esialgu otsustanud, et ootab ja vaatab. Jaanuaris ja veebruaris kehtib ka ju veel paberretsept.
Ulilas käiv perearst esialgu digiretsepti välja ei kirjuta.

«Ainuüksi süsteemi hooldamine ja interneti püsiühendus teeksid mulle nii suure kulu, mis on suurem kui siin apteegis kõige optimistlikumgi tulu,» räägib Liilia Nõmmik selgituseks ja ohkab.

Päevad on erinevad

Eelmisel neljapäeval astus tunni aja jooksul Ulila apteegist läbi kaheksa inimest. Kes tahtis salvi sügelemise vastu, kes palderjanitinktuuri, kes silmatilku, kes küsis midagi muud, aga põlgas siis kalliks ja lahkus niisama. Kolm inimest vajasid retseptirohtu – kokku viie retseptiga. Päevad on erinevad.

Liilia Nõmmik on seda meelt, et proviisori töö on lisaks rohu müümisele suhtlemine ja haige inimese nõustamine.

Vahel tuleb kannatlikult rääkida, kuidas silmatilkade pudelikese kork lahti käib, et pärast mitte kodus telefoni teel selle seletamisega tulutut vaeva näha.

Teinekord paiskab inimene ise oma probleemi õhku ja tahab, et apteeker talle midagi tarka kostaks.

Liilia Nõmmik on Ulila inimeste usalduse aastate jooksul välja teeninud. Apteegis aetud jutud sinna seinte vahele ka jäävad.

«Mõnikord ma mõtlen, et üks või teine inimene on mulle ea poolest ema eest, aga ikka ootab ta, et mina õpetaksin teda elama,» räägib Liilia Nõmmik.

Liilia Nõmmik arvab, et praegune digiretseptile üleminek on seadnud paljud apteekrid keerulisse olukorda ning see ei ole vähemalt maa-apteekide teenindatavate äärealade suhtes aus.

See raha-, aja- ja energiakulu, mis raisatakse seal digi­­ret­­septile, on apteekri sõnul liiga suur võrreldes panusega, mis nad võiksid tänu oma teadmistele ja oskustele kliendiga jagada.
«Me ei ole ju tavalised müüjad, meid on koolitatud proviisoreiks!» rõhutab ta.

Liilia Nõmmik ütleb veel, et riik on pannud apteekritele peale raske ja kuluka kohustuse – neilt nõutakse digiretsepti­­süsteemile üleminekuks investeeringut, mida keegi kompenseerida ei aita. Samal ajal on ravimite hinnad range riikliku kontrolli all.

Küsimuse peale, kuidas teised maa-apteegid hakkama saavad, vastab Puhja apteegi juhataja Liilia Nõmmik, et kolleegil Rannus on ka haruapteek, aga ausalt öeldes on tal endal nii palju tegemist olnud, et pole saanud mahti küsida. Vahel ainult mõtleb, et ei tea, kuidas Eeva Pärsimäel ka läheb.