Mikko Fritze: kas ülemakstu keset ülepolitiseeritust?

Ta oleks justkui eestlane, aga ei ole ka. Blond ja pikk. Räägib pea perfektset eesti keelt.

Aga olemus ei ole päris eestlaslik. No öelge, kes eestlastest käib talvel jalgrattaga tööl?

Varem ligi seitse aastat Tallinnas Goethe Instituuti juhtinud Mikko Fritze mitte-eestlaslikkus avaldub muuski – suhtumises ja hoiakuis. Kui eelmisel nädalal sai teatavaks, et ta teenib Tallinna 2011. aasta kultuuripealinna juhina 82 000 krooni kuus, ei pugenud ta peitu, nagu teinuks enamik eestlasi, kui nad seesuguse tähelepanu alla jäänuks.

Sel nädalal leidis tunamulluseni, enne Eestisse naasmist Uruguays Goethe Instituudi tegevust juhtinud Fritze oma tihedas ajakavas poolteist tundi, et jagada selgitusi ja seletusi seoses Eesti selle aasta esimese suure palgateemalise meediakäraga.

Äkki peab ta puhkenud poleemikat hoopis tänama? Sest nagu öeldakse: any publicity is good publicity ehk igasugune reklaam tuleb kasuks. Vaevalt leidub pärast puhkenud poleemikat endast vähegi lugupidavat inimest, kes ei oleks nüüd teadvustanud, et järgmine aasta peaks Tallinnas juhtuma midagi suurt. Fritze dirigeerimisel.

Käin. Tulen Kadriorust ja kui mul on päeval palju kohtumisi, mis on natuke kaugemal kui vanalinnas, siis sõidan tööle ikka rattaga. Sügisest on meil kontoris ka kaks ametiratast, et igaüks võiks kohtumistele rattaga sõita.

Aga rattasõit teeb riided sopaseks ja ratas võidakse ära varastada.

Talv ei ole rattasõidul üldse takistuseks. Rattal on porilaud, nii et see ei ole probleem, et riided ära määriks. Olen isegi ülikonnaga sõitnud. Jalgratas on kõige kiirem liiklemisvahend.

Varastamine on küll probleem. Mul on ka üks ratas ära virutatud. Nii et nüüd pakin oma väikse city-ratta pigem kokku ja võtan kaenla all igale poole sisse.

Kohtusin oma tulevase abikaasaga Euroopas ja elasime Eestis ligi seitse aastat, nii et kliima ei olnud mingi küsimus, kas siia tagasi tulla või mitte. Meile mõlemale meeldib siinne kliima, ausalt. Ega mul olnud midagi selle vastu, et Uruguays oli kogu aeg päikest, aga sellist talve nagu Eestis – kus sa seda mujal saad?

Kui elasime Uruguays, käisin suviti ikka siin. Ja kui siin kerkis kultuuripealinna teema, räägiti, et oleks tore, kui sellest saaks laia seltskonda siduv üritus, mida juhiks inimene, kes tunneb olukorda ja on nii sõltumatu kui võimalik.

Erinevad kultuuriinimesed pakkusid, et selle taustaga on ju see Mikko, kes töötas siin Goethe Instituudis, aga nüüd on seal kaugel. Sain kõnesid kultuuritegijatelt, kes küsisid, et kui tuleb konkurss, kas oleksin nõus kandideerima.

Siis hakkas mul ka see mõte peas ringi käima. Kandideerisin. Sihtasutuse nõukogu valis ma ei tea mitme inimese hulgast mind välja ja siis tegi nõukogu esimees [Edgar Savisaar] koos nõukoguga viimase intervjuu, milleks mul oli vaja kaugelt kohale lennata.

Tallinna linn. Ma ei taha, et see kõlaks õigustamisena, aga lendasin täiesti tavalises klassis ja nädalavahetusel, nii et kõik oli väga odav, ja elasin sõprade juures, mitte hotellis.

Metsast. Avastasin seal, et ma ei ole kunagi nii pikalt elanud maal, kus ei ole korralikku metsa. Saksamaa ja Soome ilusad metsad on mind väga mõjutanud.

Samuti tundsin, et seitsmeaastane periood Eestis oli huvitav ja põnev. Too aeg oli Eestis vaja palju ära teha – ehitada uued majad, lennujaam, teha uued seadused – ja Eesti tegi need ära. See oli uskumatu.

Dünaamika on minu Eesti-pildis tugev element, ja seda igas sektoris. Uruguays, kus kõige paremad ajad jäävad 60 aasta taha, seda ei ole. Uruguay elab ikka veel selles, et tuli 1950. aastal jalgpallis maailmameistriks. See on neile kõige suurem asi. Eesti on aga paindlik ja kiire.

Ma ei mõelnud Uruguays küll iga päev Eestile, aga hoidsime meie Eestis sündinud laste eesti keele alles. Meie juures elasid kaks aastat au pair-tüdrukud Eestist, kelle ainus kohustus oli olla päeval 4–5 tundi lastega koos, et nendega mängides säiliks neil eesti keel.

Ma ise kasvasin üles kahe keelega. Lapsed said Eestis elades eesti keele kätte, sest nad käisid eesti lasteaias, Nad said osa siinsest ühiskonnast, mitte ei rääkinud ainult saksa või hispaania keelt. Osa nende identiteeti on kindlasti Eesti oma, ja mul oli kahju, kui nad selle kaotaks. Mis siis, et meil ei olnud plaani kunagi Eestisse tagasi tulla, kuigi meil on siin suvila ja käime siin suvitamas.

Mul on selline teooria, et kui räägid mitut keelt, on su aju paremas vormis. Isegi mu abikaasa õppis Uruguays eesti keelt juurde. Mitme keele oskus, mis mul samuti on, võimaldab teisi keeli kergemini õppida.

Ei, nii palju mitte. Ma oskan nii, nagu eesti keelt, võib-olla viit keelt. Lisaks saan hakkama viie keelega. Nii et kui viskate mind näiteks Horvaatiasse, siis nii palju ma seda keelt ikka räägin, et suudan rohkem kui piima osta. Sama on itaalia, portugali, rootsi ja prantsuse keelega. Hästi räägin saksa, soome, eesti, inglise ja hispaania keelt.

Alati tehakse sellest ime, et ma räägin nii palju keeli. Eestis on küllaga inimesi, kes räägivad sama palju keeli, seega ei tohiks see olla erand.

Ma armastan keeli. Ja mul on soome keele taust. Kui siia tulin, ega ma eesti keelest aru saanud. Kuid tegin enda lahti, tõmbasin filtrid eest ära, lasin selle maa ja kõik endasse – loomulikult õppisin eesti keele ära.

Tööd Goethe Instituudis oleks saanud teha ka nii, et räägid ainult inglise keeles. Aga seda tööd on lihtsam teha, kui sulandud siinsesse keelekeskkonda.

Vastus on lihtne: olen ikkagi sakslane. Ma mõtlen saksa keeles. Saksamaa ja saksa keel on mind kõige rohkem mõjutanud. Kodune keel on mul lastega saksa keel, abikaasal hispaania keel.

Mu lastega on küsimus hoopis keerulisem. Nad räägivad saksa keelt, neil on saksa tunnetus, aga nad ei ole kunagi Saksamaal elanud. Kui nad abielluvad rootslase või araablasega, siis mis keel saab neil oma lastega rääkimisel peamiseks? Kas saksa, hispaania või hoopis eesti keel, mis on praegu neil kõige tugevam keel?

Olen siin ikkagi välismaalane, aga kultuuripealinn on siiski ühine projekt – ma ei hakka rääkima, et teie maa. Võib-olla algul mõtlesin Eestist kui teiest, aga nüüd olen siia sisse elanud. Mul on siin aktsiaid: kõik kolm last on siin sündinud.

Mul oli hiljuti huvitav vestlus hea sõbraga, kes ütles seoses ajakirjanduses [palga teemal] kirjutatuga, et eestlased ei panegi enam tähele, et ma ei ole eestlane. Kuna olen oma, siis saangi rohkem peksa. Võtan seda komplimendina.

Seni suhtuti minusse väga soojalt. Inimesed ilmselt tunnetasid, et mulle siin meeldib, ma räägin ju eesti keelt. Aga kui olen käinud supermarketites välismaa kunstnikega, kelle välimus ei ole eestlaslikult blond, siis tihtipeale olen tundnud, et nende suhtes tekib tõrge.

Isegi mu abikaasaga on tekkinud tõrge, kuigi ta pingutab kõvasti eesti keelega, saab kõigest aru ja räägib okei. Aga on kuulda, et ta teeb grammatilisi vigu. Valetaksin, kui ütleksin, et ta ei ole saanud tunda, et sa ei ole ju siit, et õpi keel korralikult ära. Aga sellist suhtumist kohtab igas ühiskonnas.

Nüüd on minu palgast tulenevalt uus olukord. Mul tekib tunne, et tegelikult ei saada aru, et ma olen välismaalane. Mind on kutsutud siia kusagilt kaugelt, teisest töökontekstist. Siis tekibki inimestel tõrge: kui ta väidab, et ta meid nii armastab, siis kuidas on võimalik, et ta sellist tasu nõuab? See uudis [palga kohta] läks väga laiali.

Loomulikult. Kogu Eesti ühiskond on ülepolitiseerunud. Eestlased ei usu, et keegi, kes on parteis, suudaks midagi asja enda pärast teha. Kohe mõeldakse, et ta on kellegi käsilane, olgu Savisaare või Ansipi oma.

Seetõttu on Eesti ühiskond lausa võimetu leidma common sense’i (kaine mõistus – P. P.). Võib-olla kaitseministeeriumis on see võimalik, sest kaitsta on ju riiki vaja. Aga mingis ühiskondlikus teemas kokku leppida, et ärme teeme tegijatele elu raskeks, on võimatu.

Jah, olen tunnetanud, et inimesed on ettevaatlikud ja küsivad: kas see on üleriiklik ja kõiki koondav üritus või ühe partei värk. Tihti on ka raske aru saada, kuidas mõni kunstnik või koostööpartner mõtleb.

Kas talle ei meeldi Savisaar või Ansip või ei meeldi üldse poliitika.

Kui naiivne see ka pole, ma olen proovinud ajada kunstilist joont ja võtta seda rolli, kus saan tunda end sõltumatuna ja hoida asja nii mittepoliitilisena kui võimalik.

Saksamaal on kombeks, et isegi oma perekonnas ei räägita sellest.

Vaba raha on alati vähe ja selle eest peab võitlema kogu aeg. Olen sellega harjunud. Aga on arusaadav, et tänasel päeval raha ei ole, ja sellega peab väga ettevaatlikult ümber käima. Kui inimestel on häda, et süüa saada, siis kui kaugele sa ikkagi lähed kultuuriasjaga?

Üsna raske on riigilt raha saada. Eesti riik toetab küll, aga mitte nii, nagu tahaksin. Ta võiks seda võrdselt linnaga teha. Siis oleks mul lihtsam omanikega ehk riigi ja linnaga rääkida, sest nad oleksid kultuuripealinna ette valmistava sihtasutuse osas võrdsel positsioonil.

Aga üldist konteksti arvestades, kui vaatame, kui palju igal pool on kultuurieelarvet kärbitud, on meil ikkagi hästi.

Ei usu. Tõesti ei usu. Ma arvan ka, et seal poleks seda avalikustatud, kui konkursiga kutsutakse kedagi tööd tegema, isegi avalikku sektorisse.

See on kahe poolega asi. Minu palk on nii uskumatult palju suurem kui Eesti keskmine. Kui Saksamaal tuleks keegi, kes teeb kultuuripealinna, ja saaks kümme korda rohkem kui riigi keskmine palk, siis loomulikult tekib sellest kära.

Samas, kui karm see ka ei ole, siis minu palk võrreldes Euroopa näidetega – Soome, Rootsi ja Saksamaaga – selle eest, mida siin teen, ei ole eriline. Ma olen sellest Euroopa kontekstist. Tulin siia hea meelega, ja see oli summa, mis mulle anti.

Konkurss oli koha peale, palka seal kirjas ei olnud. Ma ütlesin, mis mu palk [Montevideos Goethe Instituudis] oli (Eesti kroonides ligi poolteist miljonit krooni aastas kätte – P. P.). Saksamaa avalikus teenistuses on palgad head ja ma oleks Uruguays saanud veel mitu aastat ametis olla. Küsisin, mis te saate maksta. See [82 000 krooni kuus] oli nõukogu pakkumine.

Peale auto- ja telefonikompensatsiooni on kõik muu palga sees. Kui öeldakse, et saan teistest rohkem, siis tuleb arvestada, et mu kodumaa on mujal. Kui tahan neid sidemeid hoida, siis lähen kas viie inimesega Saksamaale või kutsun sealt lähedasi inimesi siia.

Aga kui ütlen, et tahan perekontakte hoida, siis selle üle naerdakse pigem, et oo, vaene poiss, tahab ema näha. Jah, ma saan aru, et siin ei ole mõnel inimesel maal võib-olla isegi raha, et sõita bussiga ema juurde haiglasse.

Arvan, et ega neid välismaalasi, kes on Eestisse kutsutud, väga palju ole. Mõned ülikoolis vast ja spordis. Olen kindel, et kui Saksamaalt tuleb siia professor, siis ega talle ka vähe maksta. Ei saa lihtsalt teistmoodi.

See, et palgatase Euroopas on Eestiga võrreldes nii erinev, ei ole lihtsalt lahti seletatav, ja ma saan sellest aru. Aga rahvusvahelisel tasemel on see normaalne, et kui palkad välis-spetsialisti – minu puhul inimese, keda iseloomustab sõltumatus, kontaktivõrgustik Euroopas, keelteoskus ja kogemus teha selles valdkonnas rahvusvahelist koostööd –, siis need spetsialistid maksavad alati maailmas raha.

Soomes on tavaline, et kui mingi sektor ei tööta, aga tahad seda arendada, siis võtad kõrgepalgalised inimesed sisse ja nemad arendavad seda. Ma olen ka siin külaline. Ma ei saa aru, miks ajakirjandus ei püüdnud seda delikaatsemalt lahti seletada. See on väga ebameeldiv ka teistele välismaalastele, kes peavad nüüd häbenema, nagu pressiksid nad raha.

Nad on õnnetud selle üle. Väga õnnetud. Väga.

Samamoodi. Ei ole lihtne saada positiivse imagoga tegelasest kahe tunni jooksul... mitte küll rahva vaenlaseks, aga... olen siin juba väga tuntud nägu, nii et minust tehakse karikatuure.

Ei ole. Arvan, et mõni Eesti diplomaat välismaal maksab sama palju või rohkem. Ja Saksamaal on see enam-vähem gümnaasiumijuhataja palk. Selles kontekstis ei olegi see nii palju. Aga kuidas sa kogu rahvale seda seletad?

Aga väide, et kultuuripealinna juhid kulutavad raha enda ülalpidamiseks – see on nii absurdne, kui olla võib. Selles kõlab pahatahtlikkust. Kui sa ehitad hotelli, siis maksad ehitajatele, insenerile ja arhitektile ning külalised kutsud alles siis, kui maja on valmis. Sama on kultuuripealinna programmiga: sa lood seda, teed kontseptsiooni, ja selleks on vaja inimesi, kes peavad läbirääkimisi ja teevad lepinguid.

Ma olen normaalne inimene, tahan pingutada ja tööd teha. Mind kutsuti siia, ma võtsin kutse vastu, ja arvan, et mul on midagi pagasis, millest kõik saaks kasu.

Ma võitlen viimaseni selle eest, et saaks kultuuripealinna teha niimoodi, nagu oleme kaks aastat ette valmistanud. Aga selleks on vaja ühiskondlikku kokkulepet. Jah, ma ohkan... Kuid ma ei lepi sellega, et läheb halvasti või me ei suuda poliitilistel põhjustel kokku leppida.

Me ei räägi ju Kadrioru staadionist või mingist pargist või liiklussõlmest, vaid suurest sündmusest, mis on nii Tallinnale kui kogu Eestile mitmest küljest kasulik. Sellist kingitust me uuesti enam ei saa. Seda saab täie hooga ainult koos ära teha.

Mul on leping kolmeks aastaks. Mis edasi saab, sellele ei ole ma mõelnud, sest keskenduda tuleb sellele, mis on praegu.

Aga viimastel päevadel on küll tekkinud tunne, et peaks mõtlema, mis pärast tuleb. Ma pole harjunud sellise negatiivse käraga. Sellega, et äkki pole ma enam vastuvõetav. Kindlasti võiksin minna tagasi Goethe Instituuti.

Eks ma ehmatasin natuke küll. Aeg näitab. Vaatame, kuidas lapsed ja naine end tunnevad.

Arvan siiski, et see [rünnak] ei ole minu kui inimese vastu suunatud. Paljud on ka öelnud, et ära võta seda nii tõsiselt. Ja õigustavad seda kohe irooniliselt sellega, et eestlase põhijoon ongi kadedus, ja et maailmas on kaks rahvast, kelle juures kadedus ületab kiimas olekut – need on eestlased ja soomlased.

Aga ei, see ei ole nii, et otsustame, et läheme homme siit perega ära.

Euroopa kultuuripealinna projekti vedava sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige

Sündinud 27. novembril 1963 Tamperes

Lõpetanud Otto-Hahn-Gymnasiumi Kölnis 1983

Õppinud Hamburgi ülikoolis germanistikat, bioloogiat ja pedagoogikat 1984–1990 

Montreali ülikooli stipendiaat Kanadas 1987

Koolitus Goethe Instituudis Münchenis, Bremenis, Buenos Aireses

1983–1984 tsiviilteenistuses vanurite hooldaja

1985–1988 vanurite hooldaja Hamburgis

1985–1993 vabakutseline tõlkija ja tõlk

1986 abiline pagariäris Austinis Texase osariigis USAs

1988 Helsingi ülikooli mikrobioloogia instituudi assistent

Olnud tõlk ja assistent Helsinki Festivalil, filmiajalehe Filmriss levijuht Hamburgis, saksa keele õpetaja Goethe Instituudis ja Hoechst AGs Buenos Aireses, publikusoojendaja telešõus «Bitte Lächeln», suurfirmade Nintendo, NCR ja Thyssen reklaamiürituste planeerija ja juhtija rahvusvahelistel messidel Saksamaal

1995–1998 saksa keele õpetaja ja saksa keele õpetajate täienduskoolituste korraldaja Goethe Instituudis Zagrebis Horvaatias

1998–2004 Goethe Instituudi juhataja

Tallinnas

2004–2008 Goethe Instituudi juhataja

Montevideos Uruguays

Aastast 2008 sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige

Mänginud Elmo Nüganeni filmis

«Nimed marmortahvlil» Saksa ohvitseri

President Arnold Rüütel autasustas teda 2004. aastal Maarjamaa Risti V klassi ordeniga

jalgpall ja džäss

Abikaasa argentiinlanna Fernanda, kaks tütart ja poeg (kõik lapsed on sündinud Eestis)

Mikko juhtimise ajal läks Goethe Instituut siin õitsele. Tema aeg oli ka PÖFFi ja Goethe Instituudi kõige loovamaid koostööperioode. Praegu on see instituut samuti olemas, aga mitte samasuguse energia ja säraga, nagu oli Mikko ajal. Kindlasti oli see üheks põhjuseks, miks ta kutsuti siia kultuuripealinna projekti juhtima.

Mikko on juhina emotsionaalne kunstiinimene: ta on kreatiivne, tundlik, jagab väga hästi kultuuri. Ta austab ka eesti kultuuri. 1990. aastate diplomaadid olid sellised, keda huvitas just kontakteerumine Eesti kultuuri- ja kunstiinimestega. Kui nüüd ringi vaatate, siis näete, et enamik diplomaate isegi ei tunne neist kedagi.

Vanasti tulid siia rohkem ideeinimesed, kes ka Mikko kindlasti on. Nüüd on karjääridiplomaadid, kes on professionaalsed, aga sära ja energiat ja sellisel kujul suhtlust, nagu oli Mikkol, neil enam pole, ja Eesti elu nad nii hästi ei tunneta.

Arvan, et Mikko nüüdne palk on õigustatud ja põhjendatud. Nii palju kui ma tean, siis ta kutsuti siia, ta kaotas oma palgas poole, ja ta ei tulnud sugugi esimese näpuviibutuse peale. Mikko on siin ikkagi välismaalane ja kõik tema muu eluolu mahub selle palga sisse, sellele ei lisandu muud soodustused. Ta peab oma asjadega välja tulema.

Ma võin ka öelda, et vääriksin samasugust palka, aga ma olen Eesti Vabariigi kodanik ja ei saa midagi parata, et meil on palgaskaala teine. Aga kui tahame välismaa spetsialisti sisse osta, ei saa me nõuda, et inimene tuleks ja teeks siin mitu aastat missioonitundest tööd naljaka palga eest. Millegipärast arvatakse, et kultuuri peab tegema mitte millegi eest. Kuid kultuuripealinna projekt on ikkagi suure rahvusvahelise mastaabiga.

See, kas Mikko seisukohalt on tema palk väike või suur, on absurdne küsimuse asetus. Ta võiks istuda Uruguays edasi ja juhatada seal Goethe Instituuti ja saada kaks korda nii palju palka. Mind kodanikuna hirmutab, et meil toimub ikka veel selline nõiajaht. Minu arust on see kohutav. Imestan, et ta suudab veel sirge seljaga ringi käia ja konstruktiivselt mõtelda.