Arst-õppejõud: tüvirakkudega rikastamise eelis pole lõplikult tõendatud

Postimees kirjutas eile 19-aastasest Anett Torrist, kelle lapsena põlengus armistunud käe tegid Taastava Kirurgia Kliiniku arstid tüvirakkude raviga korda. 

Tartu Ülikooli kliinikumi (TÜK) plastikakirurgia arst-õppejõud Terje Arak märkis, et kliinikumis on tüvirakke sisaldavat rasvkoe siiret kasutatud alates 2012. aasta septembrist, mil parandati ketaslõikuriga vigastatuse järel näkku jäänud armi. 

«Kuna tüvirakkudega rikastamise eelist võrreldes rasvkoe tüvirakkude tavalise siirdega pole tõendatud, seetõttu oleme TÜKis kasutanud viimast varianti. Oleme protseduuri kasutanud traumajärgsete defektide, erinevate armistusseisundite ja rinnavähi järgse rinna kaotusega haigetel,» lausus Arak ja lisas, et siiani pole nendel patsientidel tüsistusi tekkinud. Lõplikult hinnata, kas siire jääb ka püsima, on aga vara. 

«Protseduur on küllaltki lihtne. Kirurgiline armide korrektsioon, sh põletusarmidest kõverdunud labakäe sirustamine operatsiooni teel on kindlasti kirurgile keerulisem,» hindas Arak.

«Tüvirakkude siirdamist võiks eelkõige proovida paranematute haavade ja armkoe raviks. Lipofillingut ehk tüvirakke tavalises kontsentratsioonis sisaldava rasvkoe siirdamist kasutatakse eelkõige pehmekoe defektide korrektsiooniks ja kosmeetilistel eesmärkidel,» märkis ta.

Araku hinnangul saaks lipofillingu abil teoreertiliselt püüda kõiki vananevaid patsiente püüda «noorendada», aga samuti kasutada meetodit rinna kaotanud haigete ja trauma-, sealhulgas põletushaigete puhul, lisaks kõikidel nendel, kellel on armid. 

Kui palju see protseduur maksab, sõltub Araku sõnul kliiniku masinapargist, väiksemaid rasvasiirdeid saab teha ka ilma kalli aparatuurita. 

«Haigekassa võiks tulevikus katta esialgu ravikuludes rasvkoe siirde põletushaigetel ja rinnakaotusega patsientidel,» arvas arst. 

Arst selgitas, et rasvkoe siirdamise ehk lipofillingu ajalugu ulatub tegelikult juba 19. sajandisse, mille lõpus ilmus esimene sellealane artikkel ning teostati esimene rasvkoe siirdamine. 20. sajandi algusest tänapäevani on tegeldud rasva siirdamise protseduuri parandamise ning põhihädade – siirde kahanemise ja sidekoestumise – lahendamisega. 

«Murranguliseks kujunes aasta 2001 – siis avastati rasvkoe tüvirakud, mis on kiire kasvuga ja võimelised diferentseeruma väga erinevateks rakutüüpideks.  Arvuliselt on ühest grammist rasvkoest võimalik eraldada tüvirakke kuni 500 korda rohkem kui vastavast kogusest luuüdist,» märkis Arak.

Lahendamata probleemid

«Tänapäevani on aga lahendamata siirde püsimise ning rakkude diferentseerumise ja selle kontrollimise mehhanism. Samas on rasvkoest saanud koedefektide täitmise ja kosmeetiliste väljakutsete kõrval lootustandev võimalus funktsionaalseks raviks (häälepaelte parees, Dupuytreni kontraktuur, kusepidamatus, kootavad (nn kiskuvad) armid jne) ning isegi mõningate haiguste (kiirituskahjustus, reumatoidartriit jne) raviks.»

«Mis puutub vastunäidustustesse, siis loomkatsetes on leitud, et rasvkoe tüvirakud stimuleerivad aktiivsete (mitte küll «puhkavate») vähirakkude kasvu. Samuti ei saa unustada neid patsiente, kellel on rasvkoe siire hakanud vohama.  Sellise «paisumise» vastu aitab vaid kirurgiline koevohandi eemaldamine (mitte rasvaimu),» märkis Arak.

Ta selgitas veel, et siirde püsimajäämise parandamiseks on kasutatud erinevaid meetodeid, s.h siirde rikastamist tüvirakkudega. «Tänapäevani pole leitud veenvaid tõendeid, et mainitud tehnika muudaks siirde kestvamaks ja toimivamaks. Palju pole alati parem (tüvirakke sisaldab ka tavaline, nn rikastamata siire). Küll aga on paljulubavaid uuringuid siirde trombotsüütide rikka plasmaga ja erinevate kasvufaktorite fraktsioonidega rikastamisel.» 

[Uudise pealkiri oli toimetaja süül algul ekslik. Palume vabandust.]