Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/21/2393394t1h14bd.jpg)
Vaatamata pikale talvele, ärajäänud kevadele, hävinenud taliviljale, liigkuivusele ning madalale turuhinnale on põllumehed tänavuse teravilja-aastaga pigem rahulolevad.
Põllumehed on parandamatud optimistid, teisiti pole võimalik põldu pidada, ütleb OÜ Avispeamees eestvedaja Jaak Läänemets, kes on ühtlasi ka Eesti põllumehi koondava ühistu Kevili nõukogu esimees.
Ta ei peatu väga pikalt tõsi-asjal, et 70 protsenti taliviljast, mis külvati, läks tänavu aia taha. «Ma arvan, et see on normaalne, kui ühel aastal seitsmest talivili hävib,» kostab Läänemets. «Selle riski peab põllumees võtma,» lisab ta ilma suurema emotsioonita.
Kokku oli tal 200 hektarit talinisu. Ülekülvi asemel, mis lihtsalt seletades tähendab, et kiratsevale taliviljale külvatakse suvinisu või otra sisse, läks ta seda teed, et hävitas talve üle elanud taimiku ja külvas korraliku suvinisu asemele.
Talivilja ümberkülv
Läänemets pole aga ainus, kelle tali-vili hävis. «Talivili jättis saagita,» tõdeb Taavi Serv, kes peab Võrumaal ühes oma kahe vennaga Väike-
metsa talu. Süüdlasi pole Serva sõnul vaja kaugelt otsida. «Talv oli kuu aega pikem,» võtab ta asja lühidalt kokku.
Erinevalt Läänemetsast tegi Serv aga ülekülvi. «Minu praktika jooksul ei ole ma ühelgi aastal talivilja ümber külvanud,» tõdeb mees. «On olnud viletsaid aastaid, aga nii viletsat kui nüüd, et kõik talivili tuleb ümber külvata, polegi veel olnud,» räägib Serv edasi. Seetõttu ei saa ta tänavust vilja-aastat väga heaks lugeda.
Praktikat, millele tuginedes ta seda kõike väidab, on aga Serval kamaluga. Aastanumber oli 1997, kui Väikemetsa talu ametlikult registreeritud sai. Algus oli tagasihoidlik, sest alustada tuli sisuliselt nulli hektariga.
«Meie vanematel ei olnud hektarit maad kuskilt tagasi saada,» selgitab Serv toonast olukorda. Tänaseks on Väikemetsas aga tuhat hektarit maad, mis tuleb kombainiga üle käia.
«Päris palju tööd,» ütleb mees talupojale omase napisõnalisusega.
Kui sõnu napib, siis tegusid mitte. Alates kevadest on Taavi Serv tegutsenud 190 hektaril kaera-, 500 hektaril odra- ning 70 hektaril asuvail suvinisupõldudel. Sellele lisaks veel sajal hektaril suvi- ja talirapsi ning need õnnetud 250 hektarit talinisu.
Taolise loetelu võiks teha ka Läänemetsa põldudelt, ent lisada tuleks veel sada hektarit hernest. Rukist kasvatavate kultuuride hulgas pole. Justkui ühest suust kinnitavad nii Serv kui Läänemets, et selle kasvatamine ei tasu lihtsalt ära. «Rukis on liiga riskialdis kultuur,» selgitab Serv ning lisab, et rukist tasub üksnes toiduks kasvatada.
«Söödaks ei taha rukist keegi,» nendib ta.
«Rukki turg on ka väga ebastabiilne,» täiendab Läänemets Serva seisukohti. «Ennekõike peab põllumees olema majanduslikult mõtlev, mis tähendab, et kui majanduslikult pole mõistlik rukist kasvatada, siis pole seda mõtet ka teha,» selgitab ta. Samas nendib Läänemets, et Virumaa põllud on just rukki kasvatamiseks igati sobilikud.
Ebaühtlane mullastik
Taavi Serv heade põllumaadega siiski uhkustada ei saa, sest Lõuna-Eestis on selle asjaga teadagi kuidas. «Kõige suurem probleem ongi, et mullastik on väga ebaühtlane,» räägib Serv. Tema sõnul võivad ühel põllumassiivil olla esindatud kõik mullaliigid.
Kes asja täpsemalt jagab, võib vaid ette kujutada, mis tunne oleks kultuure kasvatada taolisel maal, kus ühes põllu otsas on kasvutingimused ideaalsed ning teises täiesti ebasobivad. Kõik see viib keskmise saagikuse alla. See pole aga põhjus, et vili kasvatamata jätta. Vastupidi. Taavi Serv on lihtsalt leppinud faktiga, et Lõuna-Eestis ei hakkagi mitte kunagi saama niisuguseid saake nagu Kesk-Eestis, kus mullastik palju ühtlasem.
Peamine saagikust määrav tegur on aga siiski ilm. «Tänavune aasta on olnud eriline, sest kevadet polnud – talvest sai järsku suvi ja nii on suvest viimastel päevadel äkki sügis saanud,» alustab Läänemets oma tähelepanekute loetlemist.
«Suve tulek tõi endaga paar keerulist perioodi, kus oli järjest 30 kraadi kuuma,» jätkab ta. See omakorda tähendas Läänemetsa sõnul, et kultuurid arenesid väga kiiresti ning väetamis- ja taimekaitsetöödega oli keeruline graafikus püsida.
Vaatamata sellele iseloomustab Jaak Läänemets tänavust aastat kui «päris normaalset». «Ma julgeks isegi väita, et see aasta oli parem kui eelmine,» avaldab ta. «Meie kanti õnnistati vihmaga ja seetõttu olid meil ka head saagid.»
Hoopis teine lugu oli aga Lõuna-Eestis, kus sademeid esines vähe. See tähendas, et pealoomise ajal jäid kultuurid pigem kehvapoolsemaks ehk teisisõnu ei tulnud sellist mahukaalu, kui võinuks tulla. See omakorda tähendas, et kui Läänemets sai hektarilt keskmiselt kuus-seitse tonni nisu, siis Serv üksnes pisut üle kolme tonni.
«Suhteliselt mõttetu,» võtab Serv olukorra tabavalt kokku ning lisab, et neli tonni hektarilt oleks veel normaalne olnud. Teiste suvikultuuride saagikusega jäi ta aga rahule ja enamgi veel, tegelikkuses on Serv lausa seisukohal, et on näinud palju hullemaid aastaid.
«Väga kurta ei või, sest mõni aasta on olnud ikka nii kuiv, et enne jaanipäeva pole tilkagi tulnud ja kõik on kõrbenud,» kostab ta.
Kuidas olid aga koristamis- ja kuivatamisolud? Nüüd löövad Serva silmad särama, sest nii head aastat pole ammu olnud. «Alustasime 27. juulil koristusega ning kuu ajaga oli kõik võetud,» annab ta kiire ülevaate. «Me pole ühelgi aastal nii vara lõpetanud ning kuivatamis-tingimused olid ideaalsed.»
Sama juttu räägib ka Jaak Läänemetes, kes õigupoolest just suure-päraste kuivatamisolude tõttu käesolevat aastat väga heaks nimetab. Isegi kui saagid jäid pisut väiksemaks kui eelmisel aastal, siis koristamis- ja kuivatamiskulud on tänavu kordades madalamad.
«Ma tean, et Lõuna-Eestis koristati kohati täiesti kuiva vilja,» räägib Läänemetes. «Meil oli siiski niiskusprotsent 16–19 vahel, aga möödunud aastal olid need näitajad 20–25 protsenti – vili lausa tilkus,» võtab ta oma jutu piltlikult kokku.
Madalam hind
Ent kõik asjaolud – kas saak oli hea või halb, kuivatamiskulud suured või väikesed, või kas talivili jättis üldse ilma saagita – ei mõjuta mingil moel seda, milline on talunikele makstav turuhind.
«Kas Eesti on või ei ole maailmaturul, sel pole hinna kujunemisel tähtsust,» nendib Serv. «Kõige rohkem mõjutavad hinda börsimängurid ja see, kuidas nad seda kujundavad,» selgitab ta.
Just praegune turuhind sunnib põllumehi pigem pead vangutama ja nentima, et aasta pole siiski kõige parem olnud. Kui eelmisel aastal maksti Taavi Serva sõnul tonni eest 200 eurot ja natuke peale, siis tänavu jäävad hinnad 150–160 euro vahele.
«Hinnad on olenevalt kultuurist langenud umbes 20–30 protsenti,» kõneleb turusituatsioonist Kevili juhatuse liige Marek Linnutaja. Tema sõnul on praegusel aastal saagid üle maailma oluliselt paremad kui eelmisel – seda nii Põhja-kui ka Lõuna-Ameerikas, samuti Euroopas. «Sellest on tingitud ka hinnalangus,» nendib ta.
Marek Linnutaja lisab, et hinnalangus sõltub kultuurist. Rahalises mõttes on suurem kukkumine olnud rapsil. «Teraviljadel on üheks hinna püsimise põhjuseks maa-ilma suhteliselt madalad vilja lao-varud, kuid nagu börsil ikka, võib see kõik juba järgmise kahe-kolme kuu jooksul taas muutuda,» lausub ta.
KEVILI