Kolmandik Eesti omavalitsejaist on olnud ametis 10-30 aastat

Postimees püüdis kokku lugeda linnad ja vallad, kus üks ja sama juht on olnud ametis vähemalt kümme järjestikust aastat. Andmeid polnud kerge koguda, sest valdade ja linnade kodulehekülgedele ei ole kombeks omavalitsuse valitsemise ajalugu üles panna. Täielikku pilti end põhjalikult kindlustanud kohalikest võimukantsidest ei näita ka ainult valla- ja linnajuhtide nimede ritta seadmine, sest siseringi muudatused sisuliselt kantsi ei tuuluta. Postimees käis ka kahes pikaajalise juhiga vallas – Läänemaal Hanilas ning Raplamaal Märjamaal, mille lood näitavad, et pikaajalisus võib tähendada nii paigalseisu kui ka arengut, mis nende näidete puhul sõltub nii konkreetsetest isikutest kui ka valdade suurusest. Asukoht võiks mõlemale arenguvõimalusi pakkuda.

Kui Postimees pikaajaliste linna- ja vallajuhtide kohta infot otsima hakkas, arvasime, et neid võib olla päris palju, kuid number 73 ületas ootused. Neid võib veelgi rohkem olla, kui kriteeriume laiendada. Näiteks on nn rändomavalitsusjuhte, kes on samuti pea kogu taasiseseisvumisaja ametis olnud, aga nad on seda teinud kahes-kolmes kohas. Näiteks on see kombeks Saaremaal, aga on ka neid, kes ühest Eesti otsast teise on rännanud.

Eks iga omavalitsuse ajaloos on olnud ka juhtumeid, kus võim on kõikunud, mistõttu mõnel juhul on pikaaegsel juhil ka väike valitsemisvahe sisse tulnud. Samas on selge, et mida aeg edasi ja võim kindlustub, suhtub rahvas võimulolijaisse kui paratamatusse. Ja ei lähe isegi valima. Uute, rahuolematute katsed võimukantsi sisse murda vaibuvad sageli vaid mõne kohaga volikogus ning järgmisel korral enam ei kandideerita või asutakse vallavanemaga ühte paati.

Mida väiksem omavalitsus – neid päris pisikesi, keskmiselt poolteise tuhande elanikuga on pikaajaliste juhtidega valdadest valdav enamik -, seda suurem on tõenäosus, et võim kindlustub ning sellest hoitakse kinni.

Kõige kauem, Andropovi ajast on Võrumaal omavalitsusjuhina ametis olnud Antsla 61aastane vallavanem Tiit Tõnts ja ta kandideerib taas – samamoodi ülejäänud neli enne 1990. aastat ametisse astunud vallajuhti.

Vaid üksikud valla- ja linnajuhid teatasid Postimehele, et aitab, las tuleb keegi teine. Ega jätkamissoovis midagi üllatavat olegi, kui arvestada, et pikaajaliste omavalitsusjuhtide keskmine vanus on vaid 53 aastat. Ja kui vanus on juba 60 ligi, on inimlikult mõistetav, et soovitakse vähemalt pensionini välja vedada.

Nagu Märjamaa valla kauaaegne juht Eero Plamus siinsamas kõrval enesekriitiliselt tunnistab, et kui ta pärast 15 aastat vallavanemana 54aastaselt ei taandu, siis neli aastat hiljem mõtleks juba pensioni peale ja ei tahagi lahkuda.

16 aastat Kaiu valda juhtinud Ülle Kiviste, kes samuti on otsustanud lahkuda, tõdes, et 55aastaselt on viimane aeg veel midagi muud elus ette võtta. Ta mõistab, et väikevalla võimalused on kasutatud ning tuleb mõelda ühinemisele ja ta lisas inimliku probleemi: „Olen valla üles ehitanud ning raske oleks seda tööd lõhkuma hakata.“.

Küsima kindlasti peab, kas juhtide pikaajalisus tähendab stabiilsust või hoopis stagnatsiooni? Nii seda kui teist. Ülistaažikate juhtidega omavalitsusi võib leida äsja ilmunud kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelis ka esimese kümne ja viiekümne seast, aga suur osa jääb siiski tabeli teise poolde või lausa päris lõppu. 493 elanikuga ja 17 aastat sama vallavanemaga Valgamaa Õru vald on edetabelites traditsiooniliselt viimasel kohal.

Siin pole ehk küsimus niivõrd pikaajalistes vallajuhtides, vaid selles, et keskustest kauge asukohaga väikevald ei saagi hästi toime tulla ja peaks mõtlema teiste valdadega ühinemisele. Inimlikult võttes pole see kerge – nii võib vallajuht ja tema ametnikud enne pensioniaega töö kaotada.

Pikaajaliste juhtide tabelis on siiski ka kaheksa ühinenud valda – kusjuures nii mõnigi omavalitsusjuht on ka ühinemise järel jätkanud – ning viis on sel aastal ühinemas, aga need on pigem erandid. Kuidagi tullakse ju ka väikevallas toime. Need vallaelanikud, kes pole rahul, lihtsalt lahkuvad ega üritagi kodukandis midagi muuta.