Lastekodulapsi kurvastavad vormitäiteks saadud kingid

Kui Tallinnast umbes 40 kilomeetri kaugusele Pärnu poole sõita ja maanteelt lumisele metsateele keerata, jõuab asulasse nimega Haiba. Peale pisikese ja aegu näinud postkontori, juuksuri ja perearstipunkti asub seal ka lastekodu, mis on praegu koduks 43 eri vanuses lapsele, noorim neist viiepäevane. 

Haiba lastekodu juhataja kohusetäitja Lea Tikenberg manab väsinud näole naeratuse ja surub tervituseks kätt.

«Elu detsembris on väsitav,» ütleb Tikenberg ja valab tassidesse kuuma puuviljateed. «Igal aastal mõtled ikka, et kampaaniaid ei korralda ja külalisi vastu ei võta, aga ikka läheb nii nagu alati.»

Nagu võluväel tulevad just jõuluajal ja aasta lõpus inimestele meelde lastekodulapsed – tahaks neile midagi head teha. «Tullakse ja tahetakse näha ning siin olla ja lastele kingitusi teha, aga selline tähelepanu on kaunis koormav,» nendib Tikenberg.

Kuigi ta mõistab inimeste häid soove, muudab naise kurvaks, et kui soovitakse aasta lõpus korda saata n-ö kohustuslik heategu, saadetakse oma vanad asjad lastekodusse ja mõeldakse, et on niimoodi kohutavalt palju head tehtud.

Kuid see aeg on Tikenberi sõnul möödas, mil lastekodulapsed vanadest ja kulunud riietest või mänguasjadest rõõmu tundsid. «Püüame nendele heategijatele siis ilusti seletada, et see pole päris see, mida me ootame ja meile ei ole need asjad enam taeva kingitus. Peame tihtipeale keldrinurkadest kokku korjatud asjad ära viskama,» selgitab Tikenberg. «Siis mõtlen, et huvitav, kas me tõesti jätame nii vaese ja abitu mulje, et meile peab sellist rämpsu saatma.»

Selgitades tagamaid, saavad heategijad aru ning küsivad, et äkki saavad nad lastekodule kuidagi muul moel abiks olla. «Sellele küsimusele ei oska ma ka kunagi vastata ning küsin vastu: mida te pakute?» räägib Tikenberg.

Lastekodu ei saa nõuda inimestelt midagi ennastületavat. Ei saa nõuda, et inimene hakkaks lapsele tugiisikuks, ostaks uusi riidekappe või lastega pühapäeviti mängimas käiks. Arutluse ja jutustamise käigus aga jõutakse alati teineteisemõistmiseni.

«Mina olen ikka öelnud, et eelistan asjadele elamusi,» ütleb Tikenberg ja toob näite, et viimati õnnestus tänu heategijale näidata lastele suurt reisilaeva Baltic Queen. «Kellelgi oli seal rahvakeeli öeldes käpp sees ja kutsus lapsed laevale. Meil oli hiiglama vahva pärastlõuna,» meenutab ta.

Tikenberg saab aru, et tundmata süsteemi, kuidas lastekodudes asju korraldatakse, ongi inimestel raske teha asjalikke ettepanekuid. «Oleme näiteks sunnitud ütlema, et andke andeks, aga loomaaias oleme sel aastal tõesti juba viis korda käinud, äkki läheks seekord kuskile mujale,» selgitab ta.

Kingituste piiramisega katsub Tikenberg ennetada ka laste suhtumist, et nad saavad kõike, mida hing ihaldab.

«Kas kõiki asju on tegelikult vaja? Suhtumine, et terve ühiskond on meile võlgu, sest me oleme lastekodus ja seepärast peame kõike saama, ei ole õige,» väidab Tikenberg.

«Ja olgem ausad, lastekodud ongi ju saanud palju asju niisama – kingitakse kontserdi- või teatripileteid, viiakse sinna ja tänna. See on tore, aga kõiki asju ei saa lastele tasuta jagada, sest normaalses peres asjad niimoodi ei käi,» veab Tikenberg paralleeli.

Just tavalise pere tunnet soovib lastekodu seal viibivates lastes tekitada. Seepärast on lastel nn tugipered, kellega koos nad veedavad näiteks nädalavahetusi ja koolivaheaegu. Nüüd ka jõulud. Nii näevad lapsed, kuidas ema ja isa omavahel suhtlevad ning milline tavaline perekonnaelu välja näeb.

Tikenberg on õnnelik, et suurem osa Haiba lastekodu lapsi saab jõulud veeta päris pere keskel. «Need on perepühad ja kui sa ikka tead, et su pisikesed sugulased on lastekodus, siis kuidas sa jätad nad sinna,» kirjeldab ta inimeste suhtumist.

Tänu tugiperede süsteemile ei tunne lapsed ennast mitte ainult jõulude ajal koduselt, vaid ka muul ajal. « Me ei ole enam nii kurvas olukorras, et peaksime lastekodulapsi pidama kurbadeks orbudeks, kellel ei ole mitte midagi, ei jõule ega kinke,» rõõmustab Tikenberg.