Murumets rajas vürstinna eeskujul Pärnusse supiköögi

Mullu 70-aastaseks saanud Murumets rajas Pärnus supiköögi 18 aastat tagasi. «Tollal asus see sanatooriumis Rahu, kus tegutsesime kaheksa aastat,» avaldas ta.

Praegu paikneb Murumetsa köök nimega Raja Juures Suur-Posti 16, kus headel päevadel käivad sooja sööki söömas kõik pensionäridest ja töötutest püsikliendid, kokku ligi sada inimest. Raissa ehk Raja pool saab kolm või koguni neli korda odavamalt söönuks kui teistes toitlustusasutustes.

«Kaheksateist aastat tagasi ootasin Tallinnas Pärnu bussi,» rääkis Murumets. «Tegin aega parajaks lehelugemisega. Silma jäi artikkel, kus kirjutati, kuidas Vene suurvürstinna Jelizaveta Fjodorovna Romanova avas abivajavatele vanuritele söökla, arsti vastuvõtu, töötoad poistele-tüdrukutele… Mõtlesin, et miks mina ei võiks. Nagu on selgunud, võisin küll, aga ühe asja unustasin ära: ma pole suurvürstinna.»

Naine naeris seda rääkides, kuid omal ajal oli asi naerust kaugel. Peale hea ei olnud mitte midagi. Pärnu ettevõtete juhid aitasid isegi taldrikud-tassid muretseda, muust rääkimata. Tollaste abiliste kohta ütles Murumets imetlusega: «Küll oli ikka toredaid ja mõistvaid inimesi!»

Praeguses supiköögis kaunistab üht seina Pärnu kunstniku Meeli Paldroki maal Murumetsast 35-aastasena, talle on selga maalitud eeskujuks olnud suurvürstinna Jelizaveta Romanova riided. «Olen selle maaliga väga rahul, see on sümboolne,» ütles ta.

Murumets on passi järgi venelanna ja sündinud Peterburis. Rahvuse kohta täpsustas ta, et tegelikult voolas ema soontes tänu tolle isale prantsuse verd, isa oli aga tavaline Ukraina külapoiss, kes jõudis omal ajal välja ohvitseri auastmeni.

Eestisse sattuski Murumets tänu sõjaväelasest isale, kelle polk saadeti Haapsallu. Sõjakeerises suri tema väikevend, vanaemale sai saatuslikuks Leningrad blokaad, tädil õnnestus pääseda üle Laadoga minnes.

«Meil ei olnud Leningradis enam kedagi ja ema otsustas jääda Haapsallu, kus läksin ka esimesse klassi,» rääkis Murumets. «Aga siis avastati mul tuberkuloos ja soovitati vahetada kliimat. Läksin isa kodumaale Ukrainasse, lõpetasin seal kooli ja tehnikumi ning naasin, laborandi diplom taskus, Haapsallu, kus sain haiglas tööd.»

Abielu 35 aastat vanema kirurgi Arnolds Juhansiga oli õnnelik. Suur aastate vahe ei häirinud kumbagi. Sündis poeg, ka Arnolds Juhans. Tema jäi elama Haapsallu ja on Kaitseliidu Läänemaa maleva pealik. Minia elab samuti Haapsalus, lapselaps aga Peterburis.

Miks Raissa Pärnusse tuli? «Tegin lolluse ja läksin uuesti mehele, kes oli küll intelligentne inimene, aga me ei sobinud. Sõpradeks jäime sellest hoolimata,» vastas ta.

Pärnus on Murumets mitmes haiglas laborandina töötanud. Siis hakkas teda huvitama tegevus kristlikus halastusühingus.

«Aga ma pettusin. Välisriikidest saabuv humanitaarabi tegi mõned hulluks – paremad asjad ei jõudnudki abivajajateni, vaid hoopis jagajate koju. Nägin pettust, rootslaste saadetud kauba vahetamist. Nägin vargust – kadusid nii riided kui toidupakid. Siis otsustasin olla keset lihtsaid, vaeseid ja patuseid inimesi,» vihjas Raissa oma supiköögi rajamisele.

Endiselt pole Raissast saanud suurvürstinnat, kel oleks oma suur raha. Aga viimasel kolmel aastal toetab supikööki Pärnu linnavalitsus, eraldades aastas 51 000 krooni. Ise teenib ta lisaraha «Ärkamisele» Rootsist saadetud rõivaste müügist, mille kauplus asub köögiga samas majas.

Lisaks võttis Murumets endale veel ühe kohustuse – asutas kolm aastat tagasi lasteringi Oleme Eestimaa Lapsed. Selles osaleb 16 last peredest, kus üks vanemaist või mõlemad ei ole eesti rahvusest. Miks see mõte tuli?

«Et lapsed ei unustaks oma maa kultuuri. Nad ju laulavad «Happy Birthday to You», söövad hamburgerit ja võivad arvata, et see ongi Eesti toit,» arutles naine.

Lapsed käivad Endla teatris, plaanis on minna Kuremäe kloostrisse ja parun Münchhauseni muuseumisse. Ringis on joonistamis- ja kulinaariatunnid, vaadatakse filme. Murumets tahab panna suuremat rõhku Eesti ajaloo õppimisele.

Naise tulevikuunistus on teha tavalisest, juba ajahambast puretud supiköögist tänapäevane eakate maja. «Olen Oskarshamnis sellist näinud – lisaks sööklale ja söögitoale võib siseneda filmide vaatamise tuppa, tegutsevad arsti vastuvõtt ja juuksur,» rääkis ta. «Julgen loota Euroopa Liidu rahalisele toetusele, sest sellist maja on Pärnule vaja.»