Soised seiklused

Kas kaardid võivad juhatada surmasuhu? Emajõe-Suursoo looduskaitseala infotahvlid näitavad, et Peipsi järve edelakaldalt Pedäspää lahe lähistelt Virvissaarelt läheb Leego järve äärde matkarada. Sama kinnitavad internetis leiduvad kaardid.

Aga Virvissaarel, kuhu viib Pedaspää külast nelja kilomeetri pikkune metsavahetee, pole mingit viita, mis juhataks üle soo kulgevale rajale.

Pedaspääl olin kohalikelt kuulnud, et sealt peaks minema koguni laudtee, ehkki see olla liiga lagunenud, et rattaga sõita lubaks; ratast tulevat käe kõrval lükata.

Nägin avaral niidul meest-naist kitsede-sokkude seltsis heina tegemas. Küsisin: kust too matkarada algab? Nad osutasid diagonaalis üle oma valduste kõige kaugemasse nurka metsa servas. Seal on näha maa-alust kaablit tähistavad postid ning metsasiht, aga rattaga seal sõita ei saa, hoiatasid nad.

Vanemad inimesed ei tea, mida nüüdisaja maastikurattad võimaldavad, mõtlesin endamisi ja suundusin osutatud suunas. Leidsin kaablipostid. Hmm, siht on näha, aga rada küll pole. Hüppasin sadulast ja asusin ratast käekõrval tõukama.

Jalanõud said soos kohe märjaks. Pole hullu, veensin end, suvi ju veel kestab. Kuni ühtäkki vajusin vasaku jalaga üle põlve mülkasse. See imes mu jalga mõnuga. Siis vajusin sisse ka parema jalaga.
Kibekähku, instinktiivselt, lükkasin ratta külili. Et milleks? Selleks et oleks lai toetuspind, millele kätega surudes end välja sikutada.

Läks õnneks. Pääsesin suure ehmatusega.
Hiljem kuulsin ühelt kohalikult, et laudteed pole Virvissaare ja Leego järve vahel enam juba kümme aastat. Nii et ärge sinna eluga riskima minge.

Aga rattaga seigelda tasub suursoos sellegipoolest. Virvissaare linnuvaatlustorn pakub ilusat vaadet Pedäspää lahele (ettevaatust: torn on üsna mäda!). Laaksaare sadamas saab end kruusateede tolmust ja higist Peipsi vetes puhtaks kasta. Ahunapalust viib läbi soo ja metsa Leego järve äärde nii hea metsavahetee, et pisutki treeninud pedaalijad suudavad vabalt hoida kiirust 30 km/h.

Sõidujuhised