Online-väitlus: sotsiaalsed töökohad on vajalikud

JÜRI PIHLI ARGUMENDID
Sotsiaalsed töökohad on vajalikud

Sotsiaaldemokraadid peavad sotsiaalseid töökohti vajalikeks. Vajadus nende järele tekib just kriisi ajal, kui tööpuudus järsult kasvab ja suur hulk inimesi satub majandusraskustesse.

Siinkohal tasub rõhutada, et tegu on ajutise lahendusega, mis ei paku tegelikku väljapääsu tööpuudusest.

Sissetuleku andmise kõrval aitavad sotsiaalsed töökohad säilitada töötutel tööharjumust. Nad hoiavad töö kaotanud inimesed tegusad, toovad nad kodust välja, mis hoiab ära nii mõnegi inimese moraalse murdumise.

Sotsiaalset töökohta tuleb käsitleda ka inimese seisukohalt ajutise lahendusena ehk üleminekuetapina tema erialale vastavale uuele töökohale.

Majandussurutise ajal on seega igati tervitatav, kui omavalitsused loovad sotsiaalseid töökohti, mis pealegi ei nõua väga suuri kulutusi.

Kindlasti peab sotsiaalsete töökohtade asutamine olema mõtestatud tegevus. Ka inimesed, kes sel moel ajutiselt tööd saavad, peavad tunnetama oma töö on vajalikkust. Inimesi saab rakendada eeskätt hooldus- ja heakorratöödel.

Meil tuleb otsa vaadata karmile tõsiasjale, et Tallinnas on juba ametlikult ligi 25 000 töötut, kuid tegelikult veelgi rohkem. Nii rasketes oludes pean ma hädavajalikuks sotsiaalsete töökohtade loomist.

Paraku on keskerakondlik Tallinna linnavalitsus tõmmanud nii olulise ja inimestele valulise teema valimiskampaaniasse. Sotsiaalseid töökohti ei tohi luua olemasolevate töökohtade või tehtava töö arvel! Just nii on aga tehtud. Tallinn hoiab kokku lasteaedade pealt, mistõttu on juba koondatud kümneid lasteaedade madalapalgalisi abitöölisi ja remondimehi.

Samal ajal võetakse miinimumpalgaga tööle reisisaatjaid, selle tarbeks vähendati küüniliselt seniste ühistranspordi töötajate töökoormust. Samuti on olnud koondamisi nii Tallinna trammi- ja trollikoondises kui autobussikoondises. Suuresti ongi tänased Tallinna sotsiaalsed töökohad Keskerakonna valimistrikk, kuigi ei saa salata, et neist on abi mitmesajale inimesele.

Tallinna linnajuhid pole teinud sisulist koostööd töötukassaga, kust on võimalik küsida raha nn palgatoetuse maksmiseks.

Paraku on ka valitsuse tegevus olnud seni tööpuuduse leevendamisel väga jõuetu. Hilissuvine lubadus käivitada juba oktoobrist kuni järgmise aasta lõpuni täiendav tööhõiveprogramm maksumusega üle 700 miljoni krooni ootab veel lunastamist.

Eestil on võimalus suunata erinevatesse tööturupoliitikasse kuni 2010. aasta lõpuni 1,3 miljardit, mille enamus on Euroopa sotsiaalfondi raha. Seda võimalust ei tohi käest lasta.
Täna on Eesti euroraha kasutamise osas Euroopas punase laterna rollis. Veelgi vähem suunab vahendeid aktiivsetesse tööturumeetmetesse vaid Hispaania.

Terves Euroopa Liidus võideldakse aktiivselt töötusega! Parim relv tööpuuduse vastu on investeeringud, millega kaasnevad uued töökohad. Linnapeana kavatsen investeeringute tulekut Tallinna igati soodustada. Oluline roll on siin ka euroraha maksimaalsel ärakasutamisel.

Kordan üle - sotsiaalsed töökohad on vaid üks, kuid oluline abinõu tööpuuduse leevendamisel.

VÄITLEJATE VASTUARGUMENDID
Sotsiaalsed töökohad ei ole vajalikud

1. Jüri Pihl ajas mitmed väited segamini
Oponent on segamini ajanud sotsiaalsed töökohad, investeeringud ettevõtlusse ja palgatoetused (nende jaotus ja erinevused on välja toodud siin). Ka meie arvates on kaks viimast efektiivsed meetmed tööpuuduse vähendamiseks, kuid pigem näitab see, et Pihl ajas ise väitluse pooled segamini.

Sotsiaalne töökoht on tööpuuduse leevendamiseks loodud ajutine töökoht, millega seotud kulud kannab kas riik või kohalik omavalitsusüksus (mida sisuliselt möönab ka Pihl).

Mis puudutab Pihli välja toodud valitsuse ja keskerakondliku linnavalitsuse tegemisi ja tegemata jätmisi, siis see ei ole väitluse teema ning ei tõesta kuidagi sotsiaalsete töökohtade positiivset mõju.

2. Sotsiaalsed töökohad on töötajale endale kahjulikud
Oponent tõi välja mitmed kasud töötajale. Hooldus- ja heakorratööde tegemine, eriti teades, et sind palgati vaid n-ö sotsiaalabi korras, ei paku moraalselt rahuldust ega lisaväärtust uute oskustena.

Pärast töö lõppu ei ole inimesel ka mingit konkurentsieelist, sest ettevõtjad teavad, et tegemist oli ajutise töökohaga. Töötajal pole aega, raha ega ka motivatsiooni osaleda ümberõppe programmis, otsida endale teine töökoht või iseennast harida.

Kuivõrd pikas perspektiivis leiaks see inimene endale ümberõppe kaudu parema töö, ei ole see talle kasulik. Seda näitab ka OECD liikmeriikides läbiviidud uuring (lk 18), mille andmetel sotsiaalsed töökohad ei suurenda inimese hiljem töölesaamise võimalust ega sissetulekuid.

Lisaks saab majanduslikke muresid lahendada palju efektiivsemalt, nt inimeste tasandil sotsiaaltoetusi või töötu abiraha suurendades. Sel viisil saab eraldada toetust päriselt vajavad inimesed, jätta neile aega uus töökoht leida või omandada uus kvalifikatsioon.

3. Sotsiaalsed töökohad ei tööta tõhusa pikaajalise töötuse vähendamise instrumendina
Sotsiaalsed töökohad ei ole efektiivne meede tööpuuduse vähendamiseks. Nagu Jüri Pihl oma argumentatsioonis märgib, on sotsiaalsete töökohtade näol tegemist ajutise meetmega. Taoline meede ei loo alalisi töökohti ning ei tooda kasutegurit riigi jaoks pikas perspektiivis. Tegemist on kunstliku meetmega tööpuuduse leevendamiseks.

Sotsiaalsed töökohad kurnavad nii riiki või kohalikku omavalitsusüksust kui ka maksumaksjaid nende toetamise asemel.

Seepärast ei ole sotsiaalsete töökohtade loomine leidnud ka Euroopa Komisjoni ja teiste rahvusvaheliselt tunnustatud institutsioonide toetust. Nemad soosivad toetuste ja muude rahaliste vahendite kasutamist eelkõige muude tööturumeetmete rakendamiseks (sh investeeringud ettevõtlusse ja palgatoetused).

Eeltoodu kehtib ka Pihli viidatud Euroopa Sotsiaalfondi rahade kasutamise kohta Eestis. Eesti riigi ning omavalitsusüksuste eesmärk on alaliste töökohtade loomise toetamine, mida aitavad saavutada kõik tööturumeetmed peale sotsiaalsete töökohtade loomise.