Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2269307t1h61ef.jpg)
Mihkel Mutt kuulub nende eesti kirjanike hulka, kelle uudisteoseid (aga ka kolumne) ma naljalt lugemata ei jäta. Nii juba aastakümneid, kirjaniku efektsest debüüdist alates.
Mil ta noore vihase (ja võõrsõnaküllase) kriitikuna seitsmekümnendate keskel meie sekka ilmus. Vaimustavalt nähvaka lühiprosaistina siiski mõni aasta hiljem. Kohe esimese Loomingus ilmunud novelliga «Õpilane Fabian» (raamatukaante vahel esimest korda 1980) möllis Mihkel Mutt ennast vähimagi hinnaalanduseta päriskirjandusse sisse. Toonast kohati isegi ülepingutatud kõrge-lati-mängu silmas pidades polnud see lihtne. Aga nii see oli, ennast otsiva ja tõestava noorautori periood jäi selle mehe loometeel lihtsalt vahele.
Ise on Mutt korduvalt toonitanud (ja nii see ju ongi), et ta sulandus endastmõistetavalt nn Mati Undi plejaadi, st kuuekümnendate algul jõuliselt ilma tegema hakanud kirjanduslikku põlvkonda. (Lisaksin, et sellele «rongile» jõudsid hüpata veel Jaak Jõerüüt ja Mari Saat, neist edasi algas juba mõnevõrra teistsugune eesti kirjandus).
Nii see algas. Esialgu novellid, siis romaanid. Intellektuaalsed ja skeptilised. Ning iroonilised ning veel kord iroonilised. Oli aeg, mil eesti uuemat kirjandust keelepiiride taga tuntigi ennekõike kui «eesti iroonilist linnaproosat».
Iroonilisim meie seas ja seda loomuldasa oli endastmõistetavalt Mihkel Mutt. Et ka eneseirooniline, jäi mõnelegi vähemalt tollal märkamata. Iga Muti uut raamatut saatsid elevus ja edu. Ning mitte ainult spetsiifilistes kuluaarides.
Tagasivaates tundub, et just esimene loomekümnend oligi Mihkel Muti jaoks kõige säravam ja edukam. «Hiiri tuules» lugesid tollal needki, kes tavaliselt üldse midagi ei lugenud. See oli peaaegu kohustuslik lektüür. (Teine asi, kui palju ja mis nimelt selle romaani sõnumist kellenigi jõudis.) Fabian kui kirjanduslik märk muutus ka üheks ajastumärgiks.
Hiljem koguni kaubamärgiks. Isegi Harju tänava raamatupood kandis mõnda aega nime «Felix ja Fabian». Mina deifreerisin mõnigi kord sealt möödudes seda kui «Thomas Mann ja Mihkel Mutt». Vaat niimoodi. Nüüd on Fabianist saanud Muti enese kirjastusmärk. Õige kah.
Igatahes ilmus «Siseemigrant» just säärase märgistusega. Näen selles midagi enamat kui vaid loomulikku autoriõigust, mehaanilist liigutust viimase fikseerimisel. Pigem on see pitsat, mis osutab Muti vägevusele aga veidi ka Muti nõrkusele.
Seekordne novellivalik sisaldab 11 juttu. Kõik need on teostatud «tuntud headuses», nagu mõnikord öeldakse, kui muud ütelda ei tahetagi.
Minagi olen hetkel valiku ees: kas sõeluda neid üksiti ja lähemalt või rääkida ükskord ometi ära ka see, mis seoses ühe meie arvestatavama proosakirjanikuga juba ammu keelel kripeldab. Proovin sündsalt lühidalt mõlemaga hakkama saada.
Nagu paari jutukogumiku puhul varemgi, tundub ka nüüd, et «Siseemigrant» on otsekui väike hingetõmme pikema proosa, st romaanide vahel. Sest novelli kui sellist valdab Mutt lausa pimesi. (Kui klassikalist anripuhtust silmas pidada, siis tajub ta novelli kindlamalt kui romaani.) Aga mitte ainult selles pole asi.
Ei mäleta, et sellele oleks eriti osutatud, aga minu meelest on nii, et ennekõike oma piisavalt mahukas novelliloomingus on Mutt (põhiolemuselt ju iroonik, satiirik, jahe skeptik jne) arvestatavalt sihi- ja järjekindel ajastukroonik.
Aga ta ei fikseeri niivõrd sündmusi, kuivõrd seisundeid. Mäletan siiani tema üleminekuaegade portreegaleriid toonaste ajastumeeletuste ja -ogaruste taustal. Ja mõneski jutus vilksatas tookord Muti jaoks veel erandlikku nukrust ja kaastunnet.
Osavõtlikku suhet väikese inimese murede vastu, kes on sattunud suure ajaloo tuulekeeristesse. See tegi tähelepanelikuks.
Nii nüüdki. Laias laastus pole need üksteist novelli midagi muud kui 21. sajandi esimese kümnendi eestlaste erisuguste hingeseisundite kollektsioon. Tõsi, piisavalt spetsiifiline.
Nagu varemgi, kannavad Muti arvukad tegelased enamasti erandlikke nimesid ja liiguvad enam-vähem samades linnakvartalites. Enamasti on nad seotud kultuuri või poliitikaga. Sagedasti nende lähedal sekeldamisega.
Mõni lugu on pajatlevam, mõni hammustavam. Muti kangelastega juhtub muidugi üsna samasuguseid asju mis lihtsamate (või ka keerulisemate) inimestega.
Nad armuvad või lakkavad armastamast, neid petetakse ja nad ise petavad. Nad on mures oma saatuse ja staatuse pärast. Päris tihti on nad kurvameelsed ja mõnikord painab neid koguni maailmavalu.
Ent küllalt, edasi ma niimoodi ei jätka. Näen isegi, kui tulutu on katse portreteerida iroonilist proosat, kohati tihedamat, kohati lõdvemat tekstimassi, ilma et teeks liiga autorile või iseendale.
Kordan veel kord, et enamik novelle on teostatud Muti tuntud headuses, lisaks on need vürtsitatud Rui (sellest tüübist on raamatus ka üks eraldi lugu) õllevahuste vaherääkimistega. Kes otsib nende kaante vahelt ammututtavat Mutti, see selle sealt ka leiab. Ja siinkohal võiks vabalt ka lõpetada.
Aga ei lõpeta. Sest minu jaoks, nagu juba vist ütlesin, on Mutt ikka veel lahendamata mõistatus. Sedasi juba aastaid. Ajas eneses liikudes, ühest tema raamatust teise rännates näksib mind ikka mingi kahtluseussike.
Mul on tunne, nagu ei läheks Mihkel Mutt kunagi päris lõpuni. Mida see tähendab? Aga seda, et Mutt väldib otsekui teadlikult oma ande maksimaalsete võimaluste proovimist. Kas ta ei taha või ta ei oska, vaat milles küsimus. Midagi segab. Jalg oleks otsekui pidevalt piduril. Mutt pelgab olla intensiivne ja kirglik. Või eksin?
Millegipärast kangastub silme ette veidi sürrealistlik visioon, kuidas autor elegantne ja viisakas, jahe ja irooniline jalutab läbi pika hämara koridori, mis natuke meenutab hotelli. Uksed hüval ja kural, iga ukse taga oma asukad. Praegusel juhul siis Muti jutud ja ta irdsete nimedega tegelased. Ja nende lood.
See on otsekui mingi õhtune kontrollkäik ajas ja ruumis. Sest needsamad või siis üsna nendesarnased tegelased asusid samade uste taga ka viie, kümne, viieteistkümne aasta eest. Aga mõndagi on siiski muutunud. Mis ja kuidas, see autorit huvitabki. Kas just väga, aga siiski arvestataval määral. Ja samas on täiesti tajutav, et autoril on see et kõndijal on ses ammututtavas koridoris kuidagi kitsas. Tahaks nagu ära, tahaks midagi muud
Aga mida? Äkki reeglite rikkumist, kiiruse ületamist, gaasipedaali põhjani vajutamist? Võib-olla ajan nüüd lausa jama? Ja üldse, kindlasti pole mina see mees, kes võiks Mutile midagi soovitada.
Aga siiski mis siis segab Mutti? Vaevalt küll haridus ja haritus, erudeeritus ja lugemus. Vaevalt ka piiratud või spetsiifilist laadi elukogemused, milles enese- ja linnakeskseid kirjanikke ju tihti kahtlustatakse. (Et: sina, mees, ei tunne elu, tule lauta või kakuaami, tule firmasse või valutsehhi, siis näed, mis asi on õige elu!)
Olen endamisi paaril puhul imestanud, et milles asi, miks ei jätkunud loomulik mängu ilu ja seda saatev kasvav edu Mutti üheksakümnendate algul, uute aegade tulles.
Pole ta siiani saanud ühtki liiga meeldejäävalt kirgast preemiat, kuigi vahepeal oli jäme ots ennekõike just iroonikute käes.
On seda mingil määral praegugi. Nagu panin üheksakümnendate keskel imeks sedagi, miks ükski teater ei tõtanud lavastama mitte ainult ajakajalisi, vaid ka ajatundlikke Muti näidendeid tolle aja Loomingute lehekülgedele need vist jäidki.
Ja olen leidnud enda meelest vastuse. Sellepärast, et ta kuulubki nn Mati Undi plejaadi. Tema suhe sõnasse ja töösse sõnaga erineb liialt üheksakümnendate algul tulnud rämeräpakast irooniast.
Muti iroonial pole olulisi puutepunkte kähehäälse ja ropusuise ärapanemisega jooksvalt lindilt. Jne. Mul on tunne, et mõneks ajaks jäi Mihkel Mutt kui kirjanik natuke nõutuks, ütleme siis nii. Aga muidugi on needki vaid minu oletused.
Miks ma seda räägin? Kuna ma pole siiani kaotanud lootust, et ükskord Mutt veel näitab, mida ta oskab. Laob lauale oma trumbid ja neli ässa! Kui ta vaid tahaks või suudaks ennast vabaks raputada
Jah, aga millest? Mina ju ei tea.
See pole niisama soov. Üha tajutavam, et on just paras aeg hakata päästma, mis päästa annab. Hästi kirjutatud raamatuid ilmub meil ju ikka, aga aina vähem ilmub selliseid, mis läheks rahvale tõsiselt korda. Tarvitan nimme ja jultunult sõna «rahvas», mõeldagu minust mida tahes.
Silmas pean aga seda, et ükskord tuleb ju vähemalt mõnel meist (eesti kirjanikest, kellest siis veel!) välja murda oma siseringist ja selle armsatest reitingumängudest. Ma ei räägigi siinkohal, et aeg on kirjutada uusi tõde-ja-õiguseid, kuigi võiks ka sellest rääkida.
Miskipärast tundub, et Mutil on oma päris suur(ed) raamat(ud) veel kirjutamata. Mitte ande piires, vaid piire lõhkudes. Et elu on kurbnaljakas ja inimesedki nukralt koomilised, seda oleme temalt tihti teada saanud. Aga et elu on ilus, et elu on valus, et elu on samas vapustav saladus?
Kust ma üldse võtan, et Mutt võiks olla kirglik, ekslik ja tundeline? Aga just nimelt uuest novellikogust.
Selles on üks tema jaoks erandlikus võtmes kirjutatud lugu. Ei mäletagi Muti sulest nii kirglikku, kohati ju lausa meeleheitlikku palangut nagu seda on nimijutt «Siseemigrant». Selles loos on tegelikult kõike: hoiatust, eitust ja vist isegi natuke eneseeitust.
Elame-näeme. «Siseemigrant» lõpeb muide niimoodi:
«Ma ootan. Mida? Eks siis paista. Siis, kui aeg on küps.»
Raamat
Mihkel Mutt
«Siseemigrant» (Novellid Rui taevalike kommentaaridega)
Kujundanud Tiina Tammetalu. Fabian 2007