Tunnustähti mõtisklevatele inimestele

Koraani välimus on pilkupüüdev, rohelised sametkaaned, millel seisab kuldsete tähtedega «Koraan». Kui raamat avada ja seda sisusse süüvimata lehitseda, siis rohelus ja ilu ei kao, kaunid vinjetid ääristavad lehekülgi. Sisukorras on esitatud suurade eestikeelsed tõlked koos araabiakeelsete vastetega. Seejärel on ära toodud araabia tähestik ja transliteratsioon. Järgmiselt lehel leiame 1. suura (Avaja, ar. al-Fātihòa) kommentaari Haljand Udamilt, mis jäi orientalisti ainsaks kommentaariks.

Sellele järgneb suura araabiakeelne tekst ning transkriptsioon. Viimast silmitsedes tekib kohe küsimus, mis valemit on järgitud transkriptsiooni kirjutamisel? See erineb suuresti nendest põhimõtetest, mida leiame lk 10 ning mida on püütud järgida suurade pealkirjades, kommentaarides ja viidetes. Kas siin on soov anda lugejale võimalus koraani retsiteerida? Kergem on ju lugeda ua lä ad-daaliin kui wa lā ad-dāllÄ«na.

Väljaande viimasest otsast leiame registri, milles isikute nimede ja mõistete juurde on lisatud nii araabiakeelsed vasted kui ka lühike seletus. Kommentaare on 75 lk jagu. Kommentaarid on küll lühikesed, siiski ei jää nad vaid lihtsaks sõnaseletuseks. Kommentaaride autor Jaan Lahe annab edasi eri sündmuste ja pärimuste ajaloolist konteksti ja esitab islami seaduse tõlgendusi nt mõrsjalunast või seatud ajast. Tähelepanuta ei ole jäetud ka juudi ja islami traditsiooni. Siiski on tuntav, et kommentaarid on kirjutatud piibliteadlase pilguga, sest puuduvad pikemad viited moslemi autorite kommentaaridele. Näha on, et kommentaaride eesmärk ei ole anda lugejale võimalikke erinevaid āyadi tõlgendusi, pigem selgitavad kommentaarid lugejale seda, mis on vajalik selle islami usku ja elukorraldusi dokumenteeriva teksti parimaks arusaamiseks. Tooni andvaks on võrdlused nii vana kui ka uue testamendiga. See aga ei ole miinus, vaid pluss, sest neis antakse edasi ka koraani teksti religioonilooline taust ja võimalus võrdluseks. Kommentaaridele järgnev järelsõna on lühike ekskurss islami ajalukku, milles kirjeldatakse religioosset olukorda ja aega Araabia poolsaarel enne islamit, Muhammadi elu ja sõnumit ning koraani ülesehitust ja stiili.

Enne kui asuda teksti juurde peaks kindlasti lugema toimetaja Amar Annuse kirjutatud eessõna, mis annab edasisele tekstile lisaks rohelistele vinjettidele ka kriitilised raamid. Toimetaja sõnul ei maksa lugejal ilmuva eestikeelse tõlke põhjal teha sügavamaid järeldusi araabiakeelse algteksti kohta. Käesolev koraani tõlge balansseerib teadusliku täpsuse ja populaarteaduslikult vabama tõlke vahepeal, kaldudes rohkem teise kui esimese poole.

Keeleliselt ja stiililiselt on see tõlge omanäoline, teadjad inimesed nimetavad seda kindlasti udamlikuks. Vanameister on oma tõlkes kasutanud maavillaseid ja kohati kõnekeelseid vasteid. Udami armastatum eitus on «põrmugi» (6,52 «Sina ei vastuta nende eest karvavõrdki, ja nemad ei vastuta põrmugi sinu eest»). Kohati esinevad ka murdelised väljendid «vast» ja «manu» (12,31 «Kui emand nende keelepeksu kuulis, siis laskis ta nad kutsuda, seada asemed lebamiseks ja anda igaühele kätte noa. Siis ütles ta: «Tule nende manu!»»). Üks udamlikke tõlkevasteid on ka «õppust võtma» (ar. dakara). Viimane on seotud udamlikus võtmes «mõistuse omamise/mitte omamise» (ar. labÄ«b) ja «mõistuse kaotamisega» (ar. su‘ur). Need, kes järgivad prohvetitele saadetud juhiseid, neil on mõistus, nad on mõistlikud ning võtavad õppust (14,52). Aga need, kes õppust ei võta, neil ei ole mõistust (7,169) või siis nad kaotavad mõistuse (54,24) ja nende arusaamine on napp (45,21).

Koraani suurad on reastatud pikkuse järjekorras ja liigitatavad erinevateks ilmutusperioodideks. Seega, kes hakkab koraani lugema algusest, peab enda ette valmistama, et esimesed seitse suurat on kõige pikemad ja kronoloogiliselt erinevad. Koraani riimproosa võlu tuleb esile lõpu osas alates

60. suurast ja edasi, kus ayadid muutuvad lühemaks. Neis tulevad kuuldavale ennustussõnad ja viimse kohtumõistmise kuulutused. Seal ülistatakse Looja suurust, kes on loonud inimese pudenenud seemenepiisast ja kelle tunnustähed on nähtavad kogu looduses.

Suurem osa koraani lugusid keerleb vana testamendi isikute ümber. Lugusid, mis on uue testamendi taustaga, võib kohata alles teises Meka perioodis. Eri jutustused järgivad sisult endamasti pärimust, mis jõudis prohvetini piiblitekstide ja hilisema traditsiooni tundjatelt. Lugude tegelaste juures ei rõhutata nende kogemust, vaid nende seost ja sarnasust Muhammadiga.

Muhammad seab lood vastavatesse raamidesse ja paneb prohvetitele suhu «õiged» sõnad, et oma sõnumit legitimeerida. Mineviku sündmused ja prohvetite saatused on ennustused selle kohta, mida toob tulevik. Vanad prohvetite pärimused vahelduvad juhistega usklike meestele ja naistele eluks ja oluks, poleemikaga uskmatute või Raamatu rahvaste (juudid, kristlased ja saabalased) vastu ning tõotustega kohutmõistmisest.

Kui Piibel on kitsi paradiisi kirjelduste osas, siis koraan ei hoia tagasi teadmist surmajärgse paiga kohta, olgu see siis põrgu või paradiis. Paradiisiaias lesivad usklikud rohelist värvi patjadel ja kannavad rohelisest siidist rõivaid ning hõiguvad endi jaoks külluses puuvilju ja linnuliha.

Seal teenindavad neid ümarate rindadega, ujedasilmsed ja üheealised paradiisineitsid, kes on ootamas usklike telkides ning kannavad neile kristallkannudes jooke, mis on selge ja magus ega tekita ihunõtrust ega peavalu. Vastupidi põrgule, kus uskmatute toiduks on mäda ja veri ning joogiks keev vesi. Neid on ootamas seal piin ja tuli, mis kõrvetab nende nahka.

Selle töö tähtsus ja suurus, mis eestikeelse koraani ilmumiseks on tehtud, olgu see siis tõlketöö, toimetamine või kommentaaride kirjutamine, on väärt tunnustust «kultuuriline suursündmus». Väga suure töö on ära teinud Haljand Udam, kelle kaudu on jõudnud koraan laiema lugejaskonna ette. Tulevikku vaadates tahaks loota, et see esimene tõlge on «Avaja» rollis, millele järgnevad teaduslikud koraani tõlked, sest koraanis on tunnustähti mõtisklevatele inimestele.

Raamat

«Koraan»

Tõlkinud Haljand Udam

Toimetanud Amar Annus

Avita, 2007