Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2262125t1hb761.jpg)
Jaan Krossi kolleeg ja teekaaslane, kirjanik Teet Kallas meenutab oma kokkupuuteid lahkunud suurmehega ja tema panust Eesti ühiskonnaellu.
Laias laastus võttes on kirjanik Jaan Krossi panus meie nõndanimetatud ühiskonnaellu sedavõrd suur, et pole mingi liialdus seda vähemalt praegu veel üsna mõõtmatuks pidada.
Ja ega säärast mahukat ja missioonikat elutööd, mis jääb maha Jaan Krossist, päriselt mõõta ju saagi. See on lihtsalt vaidlustamatult olemas. Kogu tema Nõukogude perioodil ilmunud ajalooromaanide ja -juttude pikk rida oli tolles aegruumis meie jaoks ennekõike kui pidev kinnitus sellele, et olime ja oleme rahvas ja rahvus, kellel pole teiste ja suurematega võrreldes midagi häbeneda.
Rahvas, kes väärib ju endastmõistetavalt teiste kõrval riiklikku iseolemist, mis tal korda juba olnud. See enamasti kõrgel või koguni väga kõrgel kunstitasandil teostatud kollektsioon väliselt erandlike meeste elulugudest keskajast alates kahekümnendasse sajandisse välja oli üks meie kollektiivse alateadvuse hingepidemeid aastakümnetel, mil rahvustunnet nimetati natsionalismiks ja isamaaarmastust kolkluseks.
Möödunud sajandi seitsmekümnendate algusest, mil luuletajast ja esseistist sai ennekõike prosaist, käivitus ta missioon. Midagi ligilähedast oma mahus ja järjepidevuses suutsid Eesti NSV reaalsustes vaid väga vähesed. Ja ärgem unustagem, et julgustav või äratav sõnum peitus ka paljudes ta luuletustes ning artiklites.
Aga samas oli ja jäi Kross aastakümneteks nii-öelda kabinetikirjanikuks. Seda nii biograafilistel kui ka lihtsalt isikuomastel põhjustel. Tuli ta ju päriskirjandusse küllalt küpses eas mehena, sõna otseses mõttes peaaegu otseteed stalinlikust Gulagist.
Enam kui mõistetav, et see polnud eeldus avalikuks trotsiks. Viiekümnendate aastate Noorte Autorite Koondise kaaslased, tõsi küll, on meenutanud teda sõnaka ja iroonilise, ent siiski piisavalt ettevaatliku sekkujana ühiskonna asjadesse.
Kaheksakümnendate aastate algul tundus, et Kross jääbki ennekõike ise päriselt kabinetti ja tekstides kaugemasse möödanikku. Mäletan ennastki ükskord temalt ebalemisi küsimas: millal sa laagriteema ette võtad? Küll jõuab, muigas ta seepeale ainult.
Olen üks neid Krossi kolleege ja teekaaslasi, kes ei saa lausa kinnitada, et tunneb teda aastaid ja lähedalt. Kaugel sellest! Ea- ja elustiilide vahe polnud teatava distantsi ainsaks põhjuseks. Ju oli see ennekõike respekt erandliku ande, ülimalt tööka ja akadeemiliselt süsteemse inimese vastu. Oleksin täielikult respekteerinud sedagi, kui ta poleks ka kunagi n-ö kabinetist välja tulnud.
Aga ta tuli. Ja seda on nüüd põhjust meenutada. Need pöörased aastad 19861989 kirjanike liidus, mil olime mõlemad seal lausa ametis. Mõnel perioodil nädalaid korraga. Igal hommikul ootas varajase ärkamisega aseesimees Kross mind (olin juhatuse sekretär) küsimusega, mis uudist?
Ja mina refereerisin talle, mida olin jõudnud Moskva perioodikast teada saada. Eesti uudiseid teadis ta selleks kellaajaks minutagi.
Kross haakus innukalt mitmesse aktsiooni: fosforiidisõda, eesti keele tõrjutus Eesti NSVs, muulastele rajatud paneellinnade peatamine. Hea keelevaldajana võttis ta vastu küllap sadu väliskülalisi. Mäletan üht pingsat poolpäeva kirjanike liidu juhatuse toas, mil Eesti loomeliitude juhtkonda püüdis taltsutada viieliikmeline Moskva nomenklatuurdelegatsioon.
Kes me seal nende vastas olimegi? Mäletan Mikk Mikiveri, Kaljo Kiiska, Enn Põldroosi. Jaani läänelik suhtlusstiil vaigistas nii mõnegi suurriikliku rämetsemiskatse. See oli juba 1988. aasta novembris, mil mitte ainult kogu NSV Liit, vaid maailm ootas huvi või kartusega, mismoodi me tuleme välja oma suveräänsusdeklaratsioonist
Hiljem kohtusime aastaid vägagi lähivaates, seda seoses erakirjastuse Kupar loomisega. Ja vähemalt esimestel aastatel polnud see niivõrd äriplaan, kuivõrd eksperiment, millest oli õppida paljudel. Mäletan, kui Kupar Moskva käsul ära keelati, küsis Jaan oma võrratu poolmuige saatel: kas nad pole seal sutsuke hiljaks jäänud?
Aga siis tulid teised ajad, siis tuli riik taastada. Kui üks nelik kirjarahvast Toompealt, juba iseseisva riigi parlamendisaalist alla laskus, tõusis esimese sõjajärgse riigikogu liikmete hulgas sinna kohe uus nelik, nende seas ka Jaan Kross. Ausalt öeldes panin seda natuke imeks.
Sest alles see oli, kui ta oli loobunud palju kaalukamast pakkumisest. Tal paluti kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks. Tema loobus, presidendiks sai teine kirjanik, samas Jaani sõber ja mõttekaaslane Lennart Meri.
Krossi Toompea-periood kestis vaid aasta. Ta oli siis juba päris eakas mees. Mäletan teatavat ebalust ta olemises ja väsimust silmis. Poliitika argipäev polnud tema stiihia. Siis tuli ta mäe pealt alla, päriselt tagasi oma Harju tänava kodusse ja istus uuesti kirjutuslaua taha. Ja jumal tänatud, et see niimoodi läks. Arvatavasti jõudis Kross nende kaudu teostada suurema või siis suure osa oma elutööst.
Kirjalikust elutööst, mis muidugi mõista (kui tarvitada üht Krossi enese lemmikväljendit) oligi ju ta esmane missioon selle ühiskonna heaks, mille liikmed oleme me kõik. Langetagem oma suurmehe mälestuseks pea.
Kross pretendeerib aegade loetuimaks Eesti kirjanikuks
Vaatamata Eesti kergema kirjanduse suurele menule püsis Jaan Kross elu lõpuni Eesti selgelt loetuimate kirjanike hulgas, näitab raamatukogude statistika.
Kahe Eesti suurima rahvaraamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu ja Tartu Oskar Lutsu nimelise raamatukogu viimase nelja aasta laenutusstatistika andmeil on Krossi teosed püsinud alati enimlaenutatute hulgas. Edetabelis, kus tuleb rinda pista selliste menukiloojatega nagu Agatha Christie, Terry Pratchett ja Rex Stout ning J. K. Rowlingu ja Astrid Lindgreni sarnaste suurkujudega, püsis Kross aastail 20032005 kahe tosina enimlaenutatud kirjaniku hulgas.
Eesti kirjanike seas püsis ta samal ajal enimlaenutatud kirjanike esiviisikus Andrus Kivirähki, Aino Perviku ja Eno Raua, 2005. aastal ka viimasel ajal väga menukaks saanud Erik Tohvri järel.
Ehkki kirjaniku Nõukogude ajal avaldatud teoste kogutiraai on tänapäeval raske täpselt nimetada, on see mõõdetav seitsmekohalise arvuga. «Ainuüksi Krossi kogutud teoseid on välja antud vähemalt kolmel korral,» märkis Loomingu peatoimetaja ja kirjanik Mihkel Mutt. «Ma julgeks öelda, et kõigi tema teoste tiraa ulatub ikka miljonitesse.»
Mutt on veendunud, et Kross kuulub ajaloo enim trükitud Eesti kirjanike hulka. «Elavate kirjanike seast pole kindlasti kellelgi midagi võrdset vastu panna, Tammsaarel ehk võiks olla,» märkis Mutt. «Nõukogude ajal trükiti ju ka ühte raamatut viiekümnetuhandelistes tiraaides.»
Aastail 19661982 kirjastuse Eesti Raamat ja 19831995 ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetajana töötanud Aksel Tamm pidas samuti Krossi enimtiraeeritud Eesti kirjanikuks. Tema iseloomustas Krossi raamatute kogutrükiarvu vaid sõnapaariga «lõpmata palju». «Juhan Smuulil olid ka suured tiraaid, aga tal oli raamatuid vähem,» märkis Tamm. (PM)