Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2253293t1h0e94.jpg)
Ajalehe Washington Post kolumnist, Pulitzeri preemia laureaat Anne Applebaum arutleb selle üle, miks on Venemaa, kus võimud surusid äsja veriselt maha opositsiooni meeleavalduse, taas jõudnud 1930. aastaid meenutava ajastu lävele.
Vahistamisfotodel kannab endine male maailmameister ja praegune Venemaa opositsioonijuht Garri Kasparov ilmetut halli jopet ja veidi vanamoelist sonimütsi. Ta on kinnasteta. Teda vahi alla võtvad militsionäärid on aga täies mundriilus: peas paksud karvamütsid, mille otsaesisel on näha ametimärk, seljas laiguline soe ülikond, mustades nahkkinnastes kätes raadiotelefonid. Kui heita pildile pealiskaudsem pilk, siis võiks see laupäevasel Teise Venemaa protestimiitingul Moskvas tehtud foto pärineda ka 1960. või 1980. aastatest, mil Nõukogude miilits vahistas järjepidevalt teisitimõtlejaid.
Sarnasus ei ole aga pelgalt visuaalne. Nõukogude teisitimõtlejad moodustasid ka oma kõrgajal mõneti kummalise ja sageli kokkusobimatu koosluse: inimõiguslased, pettunud nomenklatuuri esindajad, kättemaksuhimulised nomenklatuuri mittepääsenud, kirglikud usklikud ja arvukate Nõukogude rahvaste rahvuslased.
Mõned neist tundsid end koduselt ka suvalisel «Ei tuumarelvadele» miitingul, teised paiknesid mis tahes poliitilisel skaalal äärmuses. Aga see polnudki oluline. 1983. aastal nentis toonane juhtiv Nõukogude teisitimõtlejate uurija Peter Reddaway, et nad suudavad avaldada «tavaliste inimeste massile mõju väga vähe või isegi üldse mitte».
Tänapäeval võib sedasama öelda praeguste teisitimõtlejate kohta. Kasparov, keda tuntakse rohkem titaanlike lahingute järgi maailma kõige targema malearvutiga kui poliitiliste oskuste poolest, on muidugi omaette nähtus. Tema liitlased Teises Venemaas kujutavad endast veidrat segu. Nende seast leiab endisi majandusliberaale, sealhulgas kunagise asepeaministri Boriss Nemt-sovi, Eduard Limonovi juhitud Rahvusbolevistliku Partei potentsiaalseid faiste, endisi teisitimõtlejaid, endisi kirjanikke ning inimõiguslaste jäänukeid, kelle seas vahest tuntuim on Moskva Helsingi grupp.
Nii nagu kunagisi teisitimõtlejaid ühendas vaid viha Nõukogude kommunismi vastu, nii on ka Teine Venemaa katusorganisatsioon, kuhu kuulujaid ühendab vaid viha putinismi ehk ideoloogia vastu, mis on viimastel kuudel aina tugevnenud ja hakanud mõneti meenutama ammutuntud isikukultust.
Kummalisem on asjaolu, et me nende kohta üldse midagi kuuleme. Võimud, kelle suhtumine poliitilisse opositsiooni oli viimase ajani märksa peenem, sallisid seda vanadest eksdissidentidest ja paarikümneaastastest noortest koosnevat kirevat seltskonda. Putini «juhitav demokraatia» sallis suurema osa presidendi ametiajast mitmeid poliitilise teisitimõtlemise vorme, kui need olid tillukese kandepinnaga.
Ehkki Kreml kontrollib nii või teisiti enamikku telejaamu, lubati mõningatel vähese levikuga ajalehtedel avaldada ka veidi kriitilisemat suhtumist. Kõik, kes oleks tegelikult suutnud Putini vastu astuda, suruti maha või hävitati, kuid mõnel vähepopulaarsel kriitikul, sealhulgas Kasparovil, lubati siiski esitada oma mõtteid. Nii pääses veidi auru kaane alt välja ja reiimile ei tekkinud kordagi tõsist ohtu.
Viimasel aastal toimus muutus. Ajakirjaniku ja Putini kriitiku Anna Politkovskaja ikka veel lahendamata mõrvale järgnesid juba süstemaatilised füüsilised ja verbaalsed rünnakud presidendi oponentide vastu. Verbaalsete rünnakute tüüpiline näide on Pravda.ru, mis kevadel nimetas Putini-vastast opositsiooni «Venemaa ühiskonna põhjakihtide, hälvikute, kurjategijate, poliitikuhakatiste, petiste ja gangsterite jõuguks». Putin ise nimetab neid raipeõgijatest aakaliteks, kes suudavad elus püsida välismaise abi najal.
Aga kui nad on tõepoolest hälvikud ja aakalid, miks neid siis kinni võetakse? Kui Putin on tõepoolest ääretult populaarne, miks vaevuda üldse neist kõnelema? Kasparov vastab sellele küsimusele, mis on üks paljudest praeguse Venemaa poliitilistest müsteeriumidest, väitega, et Putin ei tunne end kaugeltki nii turvaliselt, kui see võib tunduda kõrvalseisjale. Kui kuulasin hiljuti tema kõnet Varssavis, ütles ta kogunenud suurele rahvahulgale, et Venemaa avaliku arvamuse uuringuid tuleks käsitleda tubli annuse skepsisega.
Kes hakkaks autoritaarses, eriti veel nõukogudejärgses ühiskonnas ütlema telefoni kaudu välja oma tõelist arvamust? Ta väitis samuti, et küsitlused, mis käivad üldisemate asjade kohta Kas teie linna juhitakse hästi? Kas teie linnapea on korrumpeerunud? , annavad Venemaa ühiskonnast märksa parema ja mitmekesisema pildi kui sellised küsitlused nagu «Kas te olete Vladimir Putiniga rahul?».
See võib nii olla, kuid see ei välista teist, süngemat seletust, mille kohaselt Putin hävitab opositsiooni, sest miski ei takista tal seda tegemast. Dollar nõrgeneb, George W. Bushi täht loojub ning Euroopal ei ole endiselt ühtset Venemaa-poliitikat. Samal ajal supleb Moskva naftarahas, parlamendivalimised lähevad kindlustatult Kremli tahtmist mööda miks peakski Venemaa president siis välja tegema, et temast ei kirjuta hästi mingi The Washington Post? Putin ja tema kaaskond on saanud läänelt juba peaaegu kõik, mida nad tahavad, sealhulgas võimaluse võõrustada G8 tippkohtumist Peterburis.
Õieti polegi oluline, et äsjased fotod sarnanevad kolmekümne aasta tagustega. Nagunii näevad neid Venemaal vaid vähesed. Ja enamik neist teeb sellest kindlasti järelduse, mida taotletigi: järgmine kord tuleb Moskva väljakutel kogunevast rahvasummast eemale hoida.
Artikkel ilmus ajalehes The Washington Post tänavu 27. novembril