Strandberg: linnaelanik olgu vaba kodanik, mitte sipelgas

Meie väitluse sõlmküsimuseks sai linnaosade iseseisvus. Sellel iseseisvusel on, nagu ka arutelust näha, kaks poolt. Üks pool on küsimus administratiivsest iseseisvusest, teine hoopis demokraatlikust iseseisvusest.

Minu peamiseks mureks ja teemaks, millest lähtusin, ongi linnaosa elanike demokraatlike vabaduste ja õiguste lisamine. Seda kirjeldab ka meie valimisprogrammi punkt, millest oponendid süsteemikindlalt mööda vaatasid, aga ütleme nii, et nende asi oligi ju vastu vaielda.
Olgu selguse mõttes siinkohal toodud ka selle punkti tekstiosa:

KAASAME ELANIKUD LINNAJUHTIMISSE
Usume, et kohaliku elu kõige paremad eksperdid on kohalikud elanikud. Seetõttu peame vajalikuks nende kaasamist linna juhtimise protsessi. Eriti oluliste otsuste puhul peab lõplik sõna jääma kohalikele elanikele. Selleks:
- Korraldame rahvahääletusi otsuste puhul, mis muudavad linna elukeskkonda või selle tingimusi.
- Muudame rahvahääletuse tulemused volikogu, linnavalitsuse ja linnaosavalitsuse jaoks siduvaks;
- Kehtestame linna juhtimisel Hea tava reeglistiku ja oleme eeskujuks selle järgimisel.

Just nendest põhimõtetest saabki alguse nii linn kui linnaosad, mis samm-sammult kujunevad inimeste vajadustele ning väärtustele vastavaiks. Linnaelanikud pole mitte linnavõimu juhitavad sipelgad või mesilased, vaid iseseisvad ja vabad kodanikud, kelle ühishuvist aimu saamine ongi linnavõimu otsene kohustus.

Demokraatlikke vabadusi pole iialgi liiga palju. Nendega seotud võimaluste juurdeloomine ei saa mitte ühiskonda kahjustada, vaid vastupidi: loob uusi võimalusi.

Loodus toimib ja on omamoodi muutlikus tasakaalus paljuski liigirikkuse tõttu. Mitmekesisus on ka võtmeks, millega luua inimesepärast keskkonda. Ka linnakeskkonda. Ka linnaosade keskkondi.

Mitmekesise majanduse, kultuuri ja poliitika eelduseks on valmidus mitmekesiselt ja piire laiendavalt mõelda.

Minu ja meie erakonna veendumuseks on, et demokraatlike võimaluste laiendamine on täna meie esmaseks kohustuseks. Eelkõige selleks, et inimesed harjuksid ja õpiksid olema osa poliitikast, et nad harjuksid otsustama ja tegema ka ehk vigu ning neist õppima.

Karta ei tule mitte mitmekesiseid demokraatiavõimalusi (milleks on kohalikud rahvahääletused), vaid nende puudumist. Nagu tuleb ettevaatlikuks muutuda ka juhul, kui räägitakse, et meil on juba täna piisavalt demokraatiavõimalusi.

Ei ole. Kinnituseks ja tõestuseks olgu siinkohal need kümned ja kümned tuhanded allkirjad, mis üle on antud rahva soovi kinnituseks ning mille enamustest on saanud kahjuks kas makulatuur või köidetud kaust mõne omavalitsuse arhiivis.

See oli muu hulgas see linnaosade ja omavalitsuste iseseisvus, millest ma rääkisin.