Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2234785t1he01d.jpg)
Üheks huvitavamaks lugemiselamuseks on raamat «Sõja ajal kasvanud tüdrukud», mille ilmumise eest tuleb tänada Eesti Kirjandusmuuseumi ja Rutt Hindrikust, kes juba «Eesti elulugude» koostamisel on teinud ära suure ja olulise töö.
25 inimese mälestused aastaist 19401944 on nii detailirikkad, ajastut fikseerivad, eripärased ja unustamatud, et annavad just kasvamise vahetu kogemuse kaudu edasi palju sellist, mida ilukirjanduses raske, kui mitte võimatu saavutada. Lugedes hämmastas nii kirjutajate keeleline rikkus kui kirjandusmuuseumi-poolne autorite valik, sest iga üksik lugu avardab ja lisab midagi okupatsiooniaastate ränka ja pidevalt muutuvasse panoraami.
Täpsed olustikupildid ja mälestuste ehe siirus võimaldavad nüüd, 60 aastat hiljem, heita pilgu selle ajastu mehise maailma sõjakulisside taha, näha elu võimatust ja võimalikkust oludes, mis kedagi ei säästnud. Nagu Juta Nurmik, üks mälestuste kirjutaja ütleb: «Ja kuigi need on lapse mälestused, pole siin mingit fantaasiat, kõik on mu mälus talletatud nagu filmilindil.» Seda raamatut lugedes mõtled ka sellele, et need on õnnelike laste, ellujäänute lood.
Teiseks kirjanduslikuks suureks elamuseks pean nimetama Göteborgi raamatumessi, ja seda mitte niivõrd Eesti mustast messiboksist lähtuvalt, vaid kogu raamatumessi kirjanduslikku tunglemist meenutades. Me olime vaid ühed külalised sel rahvarikkal raamatute peol, kus kümned tuhanded rootsi lugejad oma kirjanduselu nautisid ja uusi raamatuid ostsid. See on pilt, mis üht eesti kirjanikku üsna kauaks kummitama jääb.