Peeter Tulviste: sidususe taustast ja väljavaadetest

Igaüks, kes on Eesti riigi asjadega kokku puutunud, on tundnud uhkuse ja imetluse kõrval ka hirmu meie iseolemise hapruse pärast. Ennekõike tuleb see meie väiksusest. Hüpoteesi, et miljoniline rahvas on suuteline ülal pidama täisväärtuslikku rahvusriiki, tuleb alles tõestada, ja meie üritust jälgitakse maailmas huviga – näiteks Kosovo tuleviku arutamisel. Kas Eesti suudab olla iseseisev riik kõigis neis tähendustes, milles üks riik iseseisev peab olema?

Teine asi, mis meie olemise hapraks teeb, on omariikluse kogemuse nappus. Pea kogu ajaloo vältel on riik olnud võõras mure. Pole meie asi olnud, kuidas NAD oma riigi rattaid ringi ajavad, makse korjavad ja sõdu peavad. Meie asi on olnud riiki petta, kiruda, varastada ja sõjaväest kõrvale hoida. Need on asjad, mida meil ei ole tarvis välismaalt õppida, sest valdame neid paremini kui teised.

Need kaks probleemi – vähe inimesi ja vähe riigikogemust – on minu meelest vähesed spetsiifiliselt Eesti probleemid. Jagame neidki lätlastega, aga juba Leeduga on täiesti teine asi. Iga leedulane teab, et oli aeg, mil tema riik käis Läänemerest Musta mereni.

Meie suurim probleem on teadagi Venemaa. Jah, me ei ole üksi selles vastanduses; jah, sõjaliselt me ei pruugi karta, sest oleme osa NATOst. Kui akadeemik Lippmaa käest küsiti, mis on Eesti julgeoleku tagatis, vastas ta kolme sõnaga: head suhted Ameerikaga. Soovitan kõigil, ükskõik kui kriitiline või soosiv keegi Ühendriikide suhtes on, selle üle järele mõtelda. Aga veel parem garantii oleks, kui saaksime asjad niikaugele, et Venemaa oleks huvitatud Baltimaade iseseisvusest. Mitte et ta taluks seda, vaid et see oleks tema huvides. Arvan, et see on meie suurim välispoliitiline väljakutse.

Praegu on lood sellega teatavasti halvad. Venemaa taluks meie iseseisvust, kui oleksime sellega läbi kukkunud. Siis oleksime olnud teistele hoiatuseks. Praegu oleme neile eeskujuks. Arvan, et Venemaa varjamatult vaenulik suhtumine Baltimaadesse on ennekõike tingitud sellest, et me ohustame suurvene identiteedi aluseid, nimelt impeeriumi, mida hakkasime lammutama.

Kujutlege tatarlast või jakuuti mõtisklemas, et seal need eestlased istuvad mere ääres tühja kivi otsas, pole neil kulda, teemante ega midagi, aga elavad vabana. Miks meie peame kõik, mis meil maa sees on, niisama ära andma?

Me ei saa niipeagi Venemaalt soodsat suhtumist oodata, aga peame olukorda väga täpselt jälgima. Venemaal on Eestist mõtlevaid ja Eestist kirjutavaid inimesi ilmselt rohkem kui meil Venega tegelevaid inimesi. Peaks vastupidi olema. Tuleb käima panna vastav õppekava, sest kust mujalt need Venemaa asjatundjad meil tulevad.

Sidususe probleem tõusis päevakorda ennekõike seoses aprillimässuga. Mis me oleme sellest õppinud?

Kas oli tegu kolmanda põlve tüüpilise käitumisega, kes ei võrdle end enam mitte Pihkva oblastis elavate sugulastega, vaid Nõmmel elavate eestlastega ja pole võrdluse tulemustega rahul? Kui nii, siis ei ole aprillisündmustel palju tegemist pronkssõduriga – see oli ajend, mitte põhjus. Kolmas põlvkond oleks niisuguse käitumiseni jõudnud varem või hiljem. Pariisis ei ole mingit pronkssõdurit.

Või on õigus professor James V. Wertschil, kes leiab, et mässul ei olnud palju tegemist Nõukogude ajaga? Vene ajaloonarratiiv on tema meelest läbi sajandite olnud üks ja sama: rahulik venelane kündis põldu ja tegi muid tarvilikke töid, siis tulid vaenlased kallale ja venelane pani adra kõrvale, purustas vaenlased ja tuli töö juurde tagasi. Sai natuke aega teha, siis tulid järgmised. Tema meelest on see arhetüüp nii üldine, et eksime, kui seostame seda nõukogudega.

Sel juhul jääb ilmselt loota demokraatliku, antikolonialistliku ajalootraditsiooni edenemisele Venes, vastavate õpikute tekkimisele jne.

Või on tõtt kolmandas seletuses: venelane olla ei ole enam uhke ega hää. Suurriik, mis on kriitilises olukorras, tunneb end halvasti.

Aprillimäss juhtis meie tähelepanu järgmistele iseenesest ammu teada asjadele, millega me pole tõsiselt tegelnud.

Esiteks, ja see on kõige tähtsam – ühiskonnas on juba n-ö algusest peale olnud lõhe. Eestlased ja venelased ei räägi eriti omavahel, ei suhtle omavahel.

Teiseks, me teadsime, et venelaste enesehinnang on pärast impeeriumi lagunemist madal, aga me ei seostanud seda oma venelastega, sest meile tundub, et nendel on põhjust uhke olla küll, kas või nende oma rahvuskaaslastega võrreldes, kes Venemaal elavad.

Selgus ka, et Eesti venelastel ei ole eesträäkijaid, kellega saaksime pidada pidevat dialoogi, või vähemalt ei ole need välja ilmunud. Selgeks sai ka vajadus niisuguste inimeste järele. Ja selgeks sai see, et Moskva mõju on väga tugev ja Venemaa poliitilised jõud tegutsevad Eesti suunal väga aktiivselt.

Meil on tarvis luua meedia ja riigi koostöös foorum, kus omavahel vaieldaks oluliste asjade üle, mis mõlemale poolele huvi pakuvad. Praegused eelarvamused tuletavad meelde Lévy-Bruhli lugu kahest kõrvuti elavast suguharust Aafrikas, kellest üks oli sügavalt veendunud, et teine magab öösel järve põhjas.

Venemaal on laialt levimas ettekujutus, et kui noortele rääkida Venemaa tegelikku ajalugu, siis võivad nad üldse oma kodumaast ära pöörduda. Nii erinevad inimesed nagu endine KGB-lane Putin ja KGB ohver Solženitsõn on ses asjas suhteliselt lähedastel positsioonidel. Tähtis pole see, kas õpikus räägitakse tõtt, vaid tähtis on Venemaa saatus ja see, kuidas õpik sellele mõjub. Tõenäoliselt kõige kõrgema positsiooniga ajalooõpikute žürii esimees, kes kunagi on olnud, oli Stalin, ja praegu võtab Putin samamoodi sõna selle kohta, missugune peaks olema ajalooõpik, mis sisendaks venelastele usku oma maasse ja ajaloosse.

Eestis on asju, mida saame pakkuda siinsetele venelastele, et nende enesehinnangut ja etnilist uhkust tõsta. Esiteks Euroopa koos kõigega, mis Euroopasse kuulub. Teiseks kiiresti saavutatud aineline heaolu. Kolmandaks, osalt on meil käes ja osalt püüdlemisel inimkeskne ühiskond, kus inimene ei teeni suurt ideed, nagu mõnes suurriigis, vaid ideed teenivad inimest. Demokraatia, inimõigused ja selline kommunismist vabanenud maades suhteliselt haruldane asi nagu funktsioneeriv kohtusüsteem. Kes neid asju hindab, see on kindlasti siin teretulnud, teistel tekib raskusi.