Ministeerium: me ei venita lapssõltlastele vajaliku seadusandlusega

Õiguskantsler Indrek Teder märkis riigikogule saadetud ettekandes, et seadusandja tegevusetuse tõttu tegutsevad sõltuvusprobleemidega lapsi rehabiliteerivad asutused siiani seadusandliku aluseta ning hoolimata 2004. aastal vastu võetud strateegiast on tänaseni välja töötamata mitmed teenuse pakkumiseks vajalikud regulatsioonid.

Ministeeriumi esindajad kinnitavad, et strateegias püstitatud eesmärkidest ja tähtaegadest on kinni peetud. «Sel aastal saab läbi aastani 2012 kehtiva strateegia esimene etapp, millega seatakse üldised suunad. Seadusandluse korrastamine on teise etapi osa,» sõnas sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Maris Salekešin.

Salekešin tõi välja, mida peab õiguskantsleri viidatud kirjeldus sisaldama: nõudeid rehabilitatsiooniteenust pakkuva asutuse olmekeskkonnale, personali kvalifikatsiooninõudeid, sihtgruppi, laste rehabilitatsiooniplaanide koostamist jne.

Ta ei osanud prognoosida, kaua see töö aega võtab, kuid kindlasti ei jõuta neid valmis selle aastanumbri sees.

Keskusi võib juurde tulla

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Elmet Puhm nõustus küll õiguskantsler Indrek Tederi kriitikaga selles osas, et sellist seadusandlikku baasi on tarvis, kuid pidas oluliseks täpsustada, et ministeerium pole istunud viis aastat käed rüpes, nagu viitas Teder.

Puhmi sõnul saadi vajakajäämistest esmakordselt märki 2006. aastal, pärast tollase õiguskantsleri Allar Jõksi visiiti Tallinna laste turvakeskusse, mille järel saatis Jõks ministeeriumile ettepaneku seadused üle vaadata.

«Selle aasta kevadel käis turvakeskust kontrollimas õiguskantsler Indrek Teder ja seejärel tulnud ettepanekud olid juba palju jõulisemad,» sõnas Puhm.

Praegu on Eestis rehabilitatsioonikeskust - Tallinnas ja Jõhvis, kusjuures Jõhvis võetakse vastu lapsi kogu Eestist ning 18 koha eest tasub kulud riik. Ministeeriumi ametnike sõnul seda vähe pole, kuid kas see katab kogu Eesti vajaduse laste rehabilitatsiooni järele, nad hinnata ei soovinud.

«Ma arvan pigem, et kui me saame rehabilitatsiooniteenuse väga täpselt kirjeldatud, tuleb kindlasti selle teenuse osutajaid juurde, kui on piisavalt sihtgruppi,» märkis Puhm. Tema sõnul ei ole ministeerium saanud signaale, et viimasel ajal oleks kasvanud sõltuvushäiretega laste hulk.

Maha kirjutada ei saa

«Ja keskuse eesmärk ei pea olema vaid rehabilitatsioon, vaid ka päevakeskus, nõustamine ja muu sarnane pärast seda, kui rehabilitatsioon ära lõpeb,» lisas Salekešin.

Puhm ütles, et ehkki Jõhvi ja Tallinna keskused töötavad praegu hästi, ei saa siiski täiesti nende pealt regulatsiooni «maha kirjutada», vaid enne tuleb sellega seonduvat põhjalikult koos ekspertidega analüüsida.

Ohunäitena tõi ta õiguskantsleri käigu järel selgunud tõsiasja, et Tallinna laste turvakeskustes kasutati aastaid laste eraldamiseks nn «kartsa», kus olevad lapsed pidid olema lahti riietatult. Varem seda ei teatud, sest riik nendele omavalitsuse rajatud asutustele järelevalvet teha ei saa.

«Ministeerium ei eita lapssõltlaste probleemi. Mina ise arvan, et hullem probleem on isegi noorte alkoholitarbimine. Aga kust läheb piir, et tegu on sõltlasega ja ta on vaja asutusse paigutada - selle analüüsimine peab olema väga korralik,» viitas Puhm vajadusele moodustada rehabilitatsioonikeskusse suunamiseks usaldusväärsed komisjonid.

«Kes teeb selle otsuse, et laps sinna suunatakse. Lapse perest eraldamine ja asutusse suunamine peaks olema viimane lahendus,» sõnas ta.

Puhm pidas lihtsustatud lähenemiseks seda, kui käitumisprobleemidega laps saadetakse asutusse sõltuvusest pääsema. «Me peame enam hakkama jõudma lasteni enne, tegelema põhjustega, miks laps ei taha minna kooli ja eelistab tänaval hulkumist, miks ta hakkab alkoholi või narkootikume tarbima.»