Dag Hartelius: Euroopa Liidu võtmeroll on solidaarsuses

Eestis aprilli lõpus aset leidnud dramaatiliste sündmuste valguses on meedias palju artikleid ja analüüse, mis üritavad vastata küsimusele, mis tegelikult juhtus, kuidas juhtus, miks juhtus ja kuhu me siit edasi läheme. See diskussioon jätkub ja eriti oluline on selle tulevikku puudutav osa.

Nagu teame, oli sündmustel ka rahvusvaheline kontekst. Esiteks kahepoolne – Eesti ja Venemaa vahel, ning teiseks laiem, kus asjaga on seotud rahvusvaheline üldsus, eriti aga Euroopa Liit. Nagu alati, nii olid seegi kord neil sündmustel väga unikaalsed jooned, kuid samal ajal illustreerib see mõningaid diplomaatia väljakutseid tänapäeva maailmas. Lisaks kõigele muule toob see esile Euroopa solidaarsuse erinevaid külgi. Eestis elava välisdiplomaadina üritan nende sündmuste valguses välja tuua isiklikke tähelepanekuid.

Selle asemel et valitsuste tasemel suhelda, väljendas Vene pool, nii valitsusliikmed, valitsusametnikud kui ka riigiduuma liikmed, oma kriitikat peamiselt avalduste ja meedia kaudu. Moskva tahe alustada otsest valitsuselt valitsusele dialoogi oli ilmselt piiratud. Ainus teadaolev selline kontakt nende sündmustega seoses oli paar telefonivestlust kahe välisministri vahel, mis puudutasid peamiselt Eesti saatkonna olukorda Moskvas, ning mõne diplomaatilise noodi vahetamine.

Isegi 28. aprillil, kui Venemaa president Vladimir Putin kõneles Euroopa Liidu eesistuja, Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga ja viimane soovitas kahepoolseid kontakte, oli tulemuseks, et Eestisse saadeti mitte Vene valitsuse, vaid Vene parlamendi delegatsioon. Seda visiiti on Eestis hiljem palju kommenteeritud.

Osaliselt viidati küll tõsiasjale, et see leidis aset vaid seitse kuud enne duumavalimisi, kuid eriti rohkelt pakkus kõneainet selle pentsik algus, kui saadikud nõudsid demokraatlikult valitud Eesti valitsuse tagasiastumist.

Rahvusvahelisele üldsusele ja eriti Eesti partneritele Euroopa Liidus on algusest peale selge, et Vene kriitika objekt, monument ja hauad Tõnismäel oli täielikult Eesti siseasi. 23. aprillil esitatud Vene noot hoiatas «kõige raskemate tagajärgede» eest kahepoolsetes suhetes. Sellised sõnad on naabrile tõepoolest karmid. Venemaa kriitika Eesti aadressil ei lakanud ka siis, kui Tallinnas algasid rahutused.

Eestile hakkasid sel raskel hetkel tema partnerid poliitilist toetust väljendama. Lähedased sõbrad Soome, Rootsi, Läti, Leedu ja Poola ning ka ELi kõrge esindaja Javier Solana näitasid avalikult oma toetust Eestile ja rõhutasid, et tegemist oli siseasjaga, millega Eesti võimud saavad hakkama. Sellele järgnesid teised.

Kui pingestus olukord Eesti saatkonna eest Moskvas, kus Naši koos teiste noorteorganisatsioonidega ahistasid ja praktiliselt blokeerisid saatkonna ning ründasid hiljem nii Eesti kui ka Rootsi saadikut, oli tegemist väga selge juhtumiga rahvusvaheliseks tegutsemiseks. See puudutas Viini konventsiooni ja rahvusvahelise diplomaatia põhialuseid.

Konventsiooni 22. artikkel väidab, et «asukohariigil on esmajoones kohustus rakendada abinõusid, et kaitsta esinduse valdusi sissetungi ja kahjustamise eest ning ära hoida esinduse rahu rikkumist ja väärikuse riivamist». Esmajoones kohustus rakendada abinõusid.

See, et nii võimsa riigi nagu Vene Föderatsiooni võimud ei olnud suutelised hakkama saama rühma noorukitega täitmaks oma rahvusvahelisi kohustusi, ei ole kuigi tõsiseltvõetav.

Mis puudutab kahe suursaadiku ründamist, siis väidab konventsioon, et «diplomaatilise esindaja isik on puutumatu. /.../Asukohariik kohtleb teda kohese lugupidamisega ning rakendab abinõusid tema isiku, vabaduse ja väärikuse vastu suunatud rünnakute ärahoidmiseks».

Selle kõige mõju ei seisnenud mitte üksnes selles, et EL, teised riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid nõudsid Venemaalt kohe meetmete rakendamist olukorra normaliseerimiseks, vaid ka selles, et küsimuse laiem rahvusvaheline teravik pöördus Eestilt Venemaale.

Nii võib vabalt juhtuda, et Eesti saatkonna juures toimunu tõttu tekitatud ühtsus annab lõpuks oma panuse ELi Vene-poliitika ühtlustamisele.

Me oleme juba kuulnud mõningaid Vene analüütikuid, nagu Andrei Rjabov Carnegie Moskva keskusest (EPL, 05.05), kes väljendasid oma muret võimalike negatiivsete mõjude pärast Venemaale suhetes ELiga.

ELile on see solidaarsusese küsimus. Olemuslikult on kogu ELi mõte olla solidaarne, ehkki see pole päris selge kõikidel juhtudel, millal ja kuidas seda paluda ja näidata. Laienemise kaudu näitame solidaarsust kõigi oma inimestega meie kontinendil, kes jagavad samu väärtusi. Eelarve kaudu suuname varasid rikkamatelt liikmesriikidelt ja piirkondadelt vaesematele.

ELi üleilmne roll seisneb fundamentaalselt solidaarsuses – olgu see rahvusvahelise kriisireguleerimise, rahuvalvejõudude, diplomaatilise seotuse või humanitaarabi kaudu.

Alates 2002. aastast oleme asutanud ka solidaarsusfondi aitamaks liikmesriike, kel on olnud erinevaid looduskatastroofe (tormid, üleujutused, tulekahjud, naftareostus jne).

Kuid võib-olla on aeg mõelda sügavamalt ka erinevatest välistingimustest olevate liikmesriikide üle – näiteks sellest, et osa liikmesriike asub ELi välispiiridel ning nad on rahvusvaheliselt väga hõivatud võrreldes ELi liikmetega, kes asuvad geograafiliselt kaasliikmete vahel ja/või on rahvusvaheliselt vähem aktiivsed?

Meil juba käib diskussioon, mis puudutab Aafrika põgenike massiivset sisserännet Hispaaniasse ja teistesse Lõuna-Euroopa liikmesriikidesse. Ning nagu näeme Baltimaade ja Poola puhul, võib seoses asukohaga välispiiril esineda ka teistsuguseid väljakutseid.

Teises kategoorias võib näha maid nagu näiteks Suurbritannia, kelle merejalaväelased võttis hiljuti kinni Iraan, Taanit seoses Muhamedi pilapiltidega või Rootsit, mis on praegu disproportsionaalselt suur sihtmärk Iraagi põgenikele.

Võib-olla nende liikmete vahe, kes on enam avatud väljakutsetele väljaspool ELi, ja nende vahe, kes seda ei ole, on enam rõhutamist väärt kui pidev ja tänamatu jutt lõhest vanade ja uute liikmete vahel?