Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2177161t1hb92c.jpg)
Euroopa Liit pole olnud majakas Ukrainale ega teistele ohtu sattunud riikidele, kirjutab Taani endine välisminister Uffe Ellemann-Jensen. See annab trumbid venemaa kätte.
Taas on Ukraina sattunud poliitilise tormi südamesse. Seistes silmitsi võimaliku põhiseadusliku riigipöördega, mis oleks kärpinud presidendi võimu, saatis Viktor Jutenko parlamendi laiali ja määras uued valimised. Tema poliitiline vastane, peaminister Viktor Janukovit astus sellele otsustavalt vastu, sütitades ägeda konstitutsioonilise võitluse, mis lõpptulemusena määrab kindlaks Ukraina tulevase orientatsiooni.
Kas Ukraina jätkab pöördumist Läände, nagu soovivad Jutenko ja tema orani revolutsiooni aegne liitlane Julija Tõmoenko, või langeb tagasi Venemaa strateegilisse embusse, nagu soovivad Janukovit ja tema liitlased?
Just Venemaa kõigest kahe ja poole aasta tagune püüd tõsta Janukovit sulaselge valimispettusega presidendiks lükkas käima niinimetatud orani revolutsiooni. Kuid kestnud võitluse järel läks presidendiamet õiglaselt Jutenkole. Revolutsioonivaim hääbus aga peagi, endised võitluskaaslased põrkasid kokku ning Janukovit ja tema liitlased said võimaluse taas võimule pääseda.
Kogu sel raskel perioodil ei suutnud Euroopa Liit kuidagi Ukrainat aidata, deklareerides vaid järsult, et Ukraina ei peaks lootma liidu liikmeks saada, ning õigustades oma käitumist enda sisemiste probleemide (ummikusse jooksnud põhiseaduslik leping) ja avalikkuse üha kasvava vastumeelsusega edasise laienemise suhtes.
Sellega lasksid ELi poliitilised liidrid enda üle võimust saada teadmatusest põhjustatud hirmul. Selle asemel, et teavitada oma rahvast hiljutise laienemise majanduslikust ja poliitilisest kasust, mängib enamik valijate «laienemistüdimusele».
Nii on nad jätnud Ukraina majakata, mis näitas suunda teistele postkommunistlikele riikidele seni viimastena Bulgaariale ja Rumeeniale teel lääneliku demokraatia ja õigusriigi poole. Seepärast valitseb Ukrainas nüüd tõsine oht, et maa lõheneb taas sisemiselt.
Isegi ELi praegused liikmesmaad tunnevad, et liit on neile selja pööranud: kolmes Balti riigis, Poolas ja Ungaris tugevneb arvamus, et EL lubab Venemaal neid ahistada, eriti energiapoliitika osas.
Enesestmõistetavalt on ELi liikmestaatus andnud neile maadele suurema julgeolekutunde.
Kuid ELi vanad liikmesmaad on valmistanud neile tohutu pettumuse, eelistades uute liikmesmaade julgeolekumurede arvestamise asemel hoida seniseid suhteid Venemaaga. Selle ilmekaks näiteks on energiaalased kokkulepped, mis vanade liikmete lootust mööda tagavad nende varustamise energiaga.
Ka teistes kommunismijärgsetes riikides tugevneb sisemine surve orienteeruda taas Venemaale ning tunne, et EL on nad hüljanud.
Gruusia ja Moldova seisavad silmitsi lahkulöömismeelsete enklaavidega, kus domineerib Venemaa ja mida suurel määral kontrollib Moskva: Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Gruusias ning Transnistria Moldovas. Mõlemad maad peavad taluma Moskva embargot oma kõige olulisemate ekspordiartiklite osas, milleks on vein ja toiduained.
Moldova tundub olevat valmis Venemaa survele järele andma osaliselt seepärast, et maa vajab hädasti investeeringuid, samal ajal kui Läänest, eriti just EList, tuleb abi äärmiselt napilt. Ja nagu Ukrainale, ei ole EL ka Moldovale ega Gruusiale saatnud ühtegi selget signaali, et nad võiksid millalgi liidu liikmeks saada.
Venemaa näitab oma muskleid ka Kosovo tuleviku küsimuses, avaldades ÜRO Julgeolekunõukogus vastuseisu maailmaorganisatsiooni iseseisvusplaanile ja toetades avalikult Serbia taotlust säilitada võim Kosovo üle.
Venemaa väitel looks Kosovo iseseisvus «pretsedendi». See kujutab endast varjatud ähvardust asuda jõulisemalt toetama oma lahkulöömismeelseid käsilasi mitte ainult Gruusias ja Moldovas, vaid ka Ukrainale kuuluvas Krimmis.
Lisaks sellele vihjab Venemaa mitmele probleemile ELi riikides, kus hõõguvad tuha all võimalikud lahkulöömiskonfliktid: baskid Hispaanias, türklased Põhja-Küprosel, suur ungari vähemus Rumeenias ja Slovakkias. Kõik need riigid on Kosovo küsimuses asunud väga kõhklevale positsioonile, tundes ilmselgelt ohtu, mis peitub Venemaa «pretsedendi loomise» hoiatuses.
Kuid see jätab täielikult arvestamata Kosovo ning kõigi teiste suurte rahvusvähemustega piirkondade põhimõttelise erinevuse.
Kosovo oli omal ajal föderatsiooni, kunagise Jugoslaavia riigi osa, ent ELi teised potentsiaalsed valupunktid on kõik unitaarsete rahvusriikide osad. Nii ei saa Kosovo iseseisvus kuidagi «pretsedenti luua».
Venemaa loomulikult teab seda. Kuid ta külvab oma energiaressursside ja taastunud enesekindluse varal ebastabiilsust ja vastuolusid, et laiendada mõjusfääri. Seda suudab takistada ainult ELi üksmeelne ja kindel reaktsioon.
Paraku on ELi majakas selle asemel, et näidata teed ohtu sattunud riikidele, näiteks Ukrainale, muutunud aina tuhmimaks ning majakavalvurid vaikinud.
Uffe Ellemann-Jensen oli aastatel 19821993 Taani välisminister, 19772001 parlamendiliige. Ta oli 19841998 Taani Liberaalse Venstre Partei juht ja 19952000 Euroopa Liberaalse Partei esimees.
Autoriõigus: Project Syndicate, 2007 www.project-syndicate.org
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane.