Geniaalne hullumeelsus ehk Ferrariga Vana Toomase juurde

See võinuks juhtuda juba mitu aastat varem. See kõik võinuks üldse mitte juhtuda. On neid, kelle meelest on see julgeim ja geniaalseim käik taasiseseisvunud Eesti meediaäris. Ja neid, kelle meelest tegi Postimees ajaloolise vea.

Tänases Postimehes on tööl ajakirjanikke, kes olid ise osalised – igaüks räägiks seda lugu omamoodi. Kuid on fakt, ümberlükkamatu tõsiasi, et 1997. aasta teises pooles asus Postimehe juhtkond ellu viima otsust tuua põhilehe raskuskese Tallinna.

Olukord oli igati soodus, meenutab Postimehe nõukogu esimees Mart Kadastik. Samal ajal kui Postimehe omandiküsimused olid leidnud lahenduse ning väliseestlasest ärimees Heldur Tõnisson oli saanud sajaprotsendilise aktsiapaki, oli Tallinna päevalehtedel omanikeringis üksjagu segadust.

Kuid pealinna väljaanded nautisid reklaamiraha. Praeguse Postimehe peadirektori, toona Eesti Ekspressi majandanud Erik Roose sõnul Postimehe tegemisi peaaegu ei jälgitudki. 4000 tallinlasest tellijaga polnud Postimees Eesti magusaimal turul mingi tegija. Võrdluseks – aprillis 1999 oli tellijaid pealinnas 12 000, praegu Tallinnas ja lähivaldades 22 000.

Otsust ei sundinud langetama sugugi üksnes majanduslikud kaalutlused, vaid samavõrd sisulised põhjused. Postimehel on alati olnud ambitsioon olla Eestis ajaleht number üks, aga ilma Tallinnas tugev olemata polnud see võimalik – seda eriti olukorras, kus pealinn arenes muust Eestist kiiremini.

Suur osa lehes esimestele külgedele paigutatavast materjalist tuli juba niikuinii Tallinnast. Sealset toimetust tugevdamata terendas Postimehele perspektiivis maakonnalehe staatus.

Majanduslike ja sisuliste argumentide kõrval oli ka veel emotsionaalne argument. Heldur Tõnisson sai Postimehe juhtide plaanile jah-sõna andes ka üht isiklikult olulist asja edasi ajada. Nimelt ihkas juba tema isa Jaan Tõnisson omal ajal pealinna ajakirjanduses jalga ukse vahele saada, ent rohkem idealisti kui majandusmehena jooksis tema ettevõtmine liiva.

«Ajakirjanduse toormaterjali – sündmusi – ei saa linnast linna vedada. Ajakirjanik peab nendele võimalikult lähedal olema. Kui Eesti riigile olulistest sündmustest suur osa leiab aset Tallinnas, siis peaks ka suur osa riigi suurima lehe ajakirjanikke sealsamas töötama.»

Mart Kadastiku artiklist Postimehes

1997. aasta detsembris asus Postimehe vastutava peatoimetaja kohale ühtaegu oma ja võõras, senine Moskva korrespondent Marko Mihkelson. Teine, Kadastiku praegusel hinnangul organisatsiooni loojana veelgi tähtsam oli noor mees, Tartus uudistetoimetuse reporterina alustanud ning tegevtoimetajaks tõusnud Toomas Mattson.

Eeldusi mõne lausega kirja pannes jääb mulje, nagu olnuks kõik elementaarne. Ent mida tähendas kogu see reformide kompleks – toimetuse organisatsiooni uus ülesehitamine, uute trükivõimaluste loomine ja ärakasutamine, lehe uus kujundus, uued lisalehed ning tagatipuks kolimine uude majja – sisuliselt?

(Põhimõtteliselt jäid samasse aega ka kontserni Eesti Meedia loomine Postimehe aktsiate enamusosaluse omandanud Schibstedi nõul ja kaasabil, digitaalse fotoarhiivi ja kojukandefirma Express Post asutamine jne.)

«Mõtlesin vahel, et Marko on hulluks läinud, nõuab võimatut. Ta ei olnud nõus sammugi taganema. Aga ilmselt just selle pärast saigi võimatu lõpuks võimalikuks,» meenutab Mattson.

«Palun tegevtoimetaja töölepingut täiendada punktiga, mille järgi tööandja tagab töökohal meditsiinipaunakese kohalolu, mis on pungil täis südametablette.»

Toomas Mattsoni memost lehe hilinemise ja sisuliste vigade asjus

Igaüks, kes on ise või oma lähedaste kaudu puutunud kokku ümberkorraldustega suures organisatsioonis, teab, kuivõrd komplitseeritud on töö loominguliste inimestega. Lisage koefitsiendina veel keskmisest kõrgem enesehinnang ning märkimisväärne tundlikkus ümbritseva suhtes.

Tallinna-invasioon sai toimetuse laiemas ringis avalikuks oktoobris 1997 – sellest päevast oli siis Postimehes «kaks raadiot», nagu öeldi – peatoimetaja ametinimetust kandis edasi ka Tartu toimetuse juht, senine peatoimetaja Vahur Kalmre.

Pole vist tarvidust seletada, miks võttis Tartus asunud toimetus teate muutuste tuultest vastu pehmelt öeldes kriitiliselt. Inimesed pelgasid töökohti kaotada ja tunnetasid oma rolli vähenemist – eks need kartused osutusid mitmel puhul ka õigeks.

Teine hirm oli see, mis küttis üles ühiskonna. Hirm, et Postimees kaotab Tallinnas uute inimeste juhtimisel-tegemisel oma näo, väärtuse ja tähenduse. Ja küllap on neid, kelle meelest kaotaski.

Nii kogunes Postimehe Tartu maja kohvikus iga päev mõni «vastupanuliikumise» rakuke, mis nuhtles armutu kriitikaga pealinnast laekunud uudiseid. Tuleb tunnistada, et Tallinnast kostis ka pidevalt ämbrikolinat, mille tingis paljude uute töötajate lisandumine ning lakkamatud tehnilised hädad. Üks inimene Postimehe toonasest juhtkonnast tavatseb neid aastaid meenutada lausega «Kõik oli kogu aeg p...s!». Toona polnud sugugi haruldane, et teostusgrupi juht Ellen Laagus või tegevtoimetaja Mattson juba valmis külgedega toimetuses poole ööni mässas.

Emotsioonidest kantud kriitika oli kohati õiglane, kohati aga ka ülekohtune. Siinkirjutajal on võimatu öelda, et õigus oli alati ühel poolel.

«Nagu Sulle eile juba telefonitsi teatasin, oli terve õhtu vältel raskeid probleeme külgede saatmisega Kroonpressi. Teadmata (ja seni välja selgitamata) põhjustel langes suuna Tallinn-Tartu ülekandekiirus kümme korda, samas jäi edastuskiirus Tartust Tallinna endiseks.»

Toomas Mattsoni kirjast peatoimetajale

Õli lisas tulle avalik debatt. Tartu haritlaskond eesotsas Peeter Oleski, Jaak Villeri, Marju Lauristini ja paljude teistega ei vaadanud Postimehe nii-öelda lahkumist vaikides pealt. «Mis saab Tartust? Mis saab Eestist?» küsiti. Postimehe tugevnemist Tallinna peljati Tartus vähemalt samavõrd kui Tallinna Ülikooli teket. Pealinna lehed omakorda olid altid kohati hüsteeriaks paisunud avalikku sõna õhutama.

Mis puutub põhikonkurenti ehk Eesti Päevalehte, siis seal kirjutati kõigis artiklites Postimehe mainimisel ette sõnapaar «Tartu ajaleht». Ekspressi Kranaat aga tögas mõnuga, kirjeldades, kuidas end korraga pealinnas avastanud ajakirjanik nägi palgapäeval suurt raha ja kuidas ta suures linnas esimesi arglikke samme astus.

«Veelgi valusam kaotusevalust oleks näha, kuidas Postimees on reetmas ja hülgamas neid ideaale, mis ta minu jaoks nii lähedaseks ja omaseks on teinud. Neidsamu ideaale, mis alates Jaan Tõnissonist Postimehega pidevalt kaasas käinud on – püüdu mitmekesisuse ja tasakaalustatuse poole, vaimse rõhutamist varalise ees.»

Lugeja Rene Tõnnissoni kirjast toimetusele

Kinnitades tartlastele, et Postimehe süda ikka Emajõe Ateenale kuulub, pidi Postimees samal ajal tallinlastele seletama – me ei ole Tartu kohalik leht. Mainekampaania Tallinnas oli seetõttu mõnevõrra kramplik. Juba 1997. aasta hilissuvel andis Postimees avalikkusele vihje, korraldades koos Raadio 2ga Tallinnas Raekoja platsil rahvapeo, mis sarnanes kangesti Tartus legendaarse Postimehe päevaga.

Ürituse tõmbenumbriks olid kaks punast Ferrarit Heldur Tõnissoni garaažist.

Jõulised levi- ja reklaamikampaaniad jätkusid – need ei vaibunud Postimehe nii-öelda kolimise-aastatel isegi tavaliselt meediaäris vaiksel suveperioodil –, millele lihtsalt pidid sooduspakkumistega reageerima ka Tallinna konkurendid. Neis nn levisõdades põlesid miljonid kroonid. Ent lugeja võitis. Ja Postimees võitis lugejaid, sest iga tellijaga tegeleti eraldi – ka pärast kampaaniat.

1998. aasta sügiseks töötasid põhilehe osakonnad pea täielikult Tallinnas Tatari tänavas. Postimees oli saanud täiesti uue kujunduse, sealhulgas tänase sinise päismiku ning tehti palju sisulisi muutusi. Lehe vahele ilmusid uued lisad – nimetaks siinkohal vaid paari neist.

Sõnumiga «Egoistlik ajaleht kirjutab ainult Tallinnast» (taas)ilmus Postimehe vahele Põhja-Eestile mõeldud lisaleht Tallinna Postimees. Varem Tartumaal vaikse nädalalehena Postimehe vahel ilmunud Tartu Postimehest tehti aga parajalt bravuurikas päevaleht.

Niiviisi võitsid tartlastest lugejad tegelikult lehepinda tublisti juurde. Ning arvestades Postimehe «kolimist» saatnud õhkkonda, polnud toona sugugi haruldane, et toimetusse helistas tellija, kes uuris, kas poleks kuidagi võimalik Tartu Postimeest omaette saada. «Ei, peate ikka kaaned ka tellima,» teravmeelitses ajakirjanik vastuseks, pidades muidugi silmas põhilehte.

Organisatsiooni seisukohalt oli olukord Tallinnas pikka aega äärmiselt problemaatiline. Toimetuse osakonnad töötasid Tatari tänava majas igaüks oma ruumis ja eri korrustel. Seega tuli ette, et isegi kuid ühes väljaandes töötanud ajakirjanikud ei tundnud oma kolleege. Reklaamiosakond ja tellimiskeskus asusid aga sootuks teises hoones – vastvalminud Kawe Plazas.

Meie-tunne ehk oma seltskonna kujunemine ja identiteet Tallinnas – just kogu toimetust silmas pidades – hakkas tekkima alles kolimisega uude, toimetuse tööks kohandatud majja Maakri tänavas.

Siis oli aasta 2000.

* * *

Kümme aastat pärast geniaalselt hullumeelseid otsuseid istub Mart Kadastik kord Tartus, kord Tallinnas. Kui tööülesanded nõuavad, Vilniuses või Oslos.

«Ma ei ole kordagi tundnud end Tartu reeturina. Kui ma ise oleksin läinud Tallinna elama, oleks asi võib-olla teine. Aga ma olen ehk rohkemgi Tartu patrioot kui enamik neist, kes mind süüdistasid. Olen pärit Lõuna-Eestist, seal on mu pere ja sinna ma ka jään,» ütleb Kadastik.

Muide, Postimees kui äriettevõte on tänaseni registreeritud Tartus, lisab ta. Ja veel – ons neid kahte linna üldse vaja nii väga vastandada?

Jõulumuinasjutt

Alljärgnev on Postimehe ajakirjanike seas 1997. aasta jõulude paiku levinud allegooriline uudisjutt. Kõik loos esinevad tegelased on välja mõeldud, sarnasus eluga juhuslik. Avaldatud tundmatuks jääda sooviva autori loal kärbituna.

Ajalehe Loomade Elu toimetust juba mitu kuud vaevanud kahtlused leidsid kinnitust päeval, mil lehe uus juhtkond korraldas ootamatult toimetuse üldkoosoleku. Sissejuhatava sõnavõtuga esines juhatuse esimees Metsjeesus.

«Paraku on reaalne olukord kujunenud selliseks,» ütles Metsjeesus, «et enamik toitu ja vett liigub tänapäeval mitte enam siin, metsas, vaid linnas inimeste seas. Siit tulenebki meie jaoks paradoks: kui me tahame endiselt jääda lehtmetsa suurimaks väljaandeks, peame põhiosa toimetusest kolima ümber linna.» Loomad kuulasid tema kõnet kõrvagi liigutamata, ainult mõni üksik mäletses omaette.

«No ja kellelegi pole vist enam saladuseks, et just selle tõttu hakkab nüüdsest Loomade Elu vastutava peatoimetajana linnas tööle šŠimpans, kes on inimese kõige lähem sugulane.»

ŠŠimpansi lühike esinemine kinnitas loomade kõige halvemaid aimdusi. Ta teatas, et Loomade Elu peab igas asjas omaks võtma inimliku lähenemise ning muutuma ka muidu huvitavaks. «Ilmus meie leht dinosauruste ajal, küll ta ilmub inimeste ajal kah,» lõpetas šŠimpans.

Toimetuse latrites ja sõimedes võttis pärast koosolekut maad rahutus.

«Ei usu mina, et sellest linna minekust asja saab,» rääkis arvutikujundaja Vesirott kohvikus. «Lähevad, saavad nurga peal tappa ning tulevad, saba jalge vahel, metsa alla tagasi.»

Fotoosakonda alles jäänud kaks põrsakest sulgesid end taas pimikusse jooma, ent seekord ei märganud nende puudumist enam keegi.

Uudistetoimetuses oli arutelu ühekülgne, sest sealses koertepesakonnas olid võimu võtnud Must ja Valge Koer. «Linnas on rasvaseid uudiseid nigu muda,» ütles Must Koer. «Ah-ah!» kinnitas Valge Koer ja ajas keele vestile.

Arvamustoimetuses piirduti päevateemal vaid põgusa aruteluga. Osakonnajuhataja Orav koputas pastakaga lauale ja resümeeris: «No põhimõtteliselt on oravad ennegi linnas elanud. Pargis näiteks. Täitsa vabalt.»

Välisinfotoimetaja Kährik oli seevastu väljakutsuvalt meelestatud. «Linnas korraldatud erinevate eluvormide kokkutulekule kutsusid mind mitte inimesed, vaid hoopis marslased,» kõneles ta. Varsti pärast seda kadus Kährik salapärasel kombel igaveseks.

Kõige paremini tundsid end kultuuritoimetuse mutid, kelle sügavasse urgu polnud teade eelseisvatest muutustest veel jõudnud.

Umbes kella nelja paiku hakkas kusagilt sekretariaadikorrustelt üle kogu maja visalt kanduma kuulujutt, et need loomad, keda metsas enam vaja pole, antakse linna lihakombinaati. Keegi jutustas koridoris pikkadest nugadest, mis olid just toodud uue peatoimetaja kabinetti, ning suitsuruumis valmistuti vastupanuks.

Toimetuse mikrokliima halvenes iga minutiga. Üks osakond teise järel lõpetas töö ning samavõrd kiiresti täitusid kohvikulauad ajakirjanikega, kes fantaseerisid lehe uue liini teemadel ning sõid närviliselt heina või värsket liha.

Endine peatoimetaja Hunt käis mööda toimetust ringi, nägu laia naeru täis, ja seletas: «Selles nugade asjas ärge mind küll kartke. Hunt ju kodu lähedalt ei murra. Pealegi jääb osa toimetust ka endiselt metsa alles.»

Kuid kokkuvõttes see ainult suurendas üldist paanikat.

Õhtu eel hakkasid loomad üksteise järel toimetust maha jätma. Viimased lahkujad kuulsid sporditoimetuse juhataja Karu kabinetist kõva norskamist.

Järgmisel päeval leidsid vähesed tööle tulnud loomad šŠimpansi kabineti aga tühjana. Seal ulgus vaid tuul. Pikkamööda selgus tõde. Öösel lehe uue küljenduse kallal töötades oli vastutavast peatoimetajast korraga saanud inimene. Seetõttu hakati tema kiiret ajakirjandusest lahkumist pidama üsnagi mõistetavaks.

Aegamisi kogunes toimetuserahvas põrsaste juurde pimikusse võitu tähistama. Viiendat kasti ššampusepudeleid avades meenus kellelegi, et Karu on nooruses inimesesöömise eest kinni istunud. Kuid hommikuks oli see kõigil meelest läinud.