Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2129017t1hcd95.jpg)
Jaan Punga maalide näitus sobib hästi aastavahetuse aega. Need, kes kirikusse ei ihale minna, leiavad ehk tema väljapanekust kunstimuuseumis tavapärasest vaimsemaid meeleolusid.
Keskmises näituseruumis kajavad taustana Jaani kiriku kellalöögid, seintel ajaloolistest terrakotakujudest inspireeritud maalid.
Kas ei mõju kujutatud friis veidi monotoonsena? Ei, siiski mitte. Kunstnik on osanud nüansirikkalt usutavaks vormida isegi tellisseina pinna ning friisi kujukestel on igaühel oma ilme, mõnel üsnagi rõõmus ja kelmikas. Punga olevat nende sekka maalinud ka oma tuttavaid.
Kui vaadata näitust mitu korda, siis muutuvad kõige põnevamateks suuremad terrakotafiguurid, mis on ebamäärasemalt varjus. Nad on nagu valguse ootel.
Uue klassika märke
Tartu arhitektuursed motiivid on Punga näituse peamine trump. Seda laadi väga vormikindlaid metafüüsilisi linnavaateid ei ole eesti kunstis keegi varem maalinud. Neile ei leidu analoogi.
Juba on kriitikud asunud tõlgendama (näituse ülevaated on ilmunud Eesti Ekspressis ja Sirbis). Kasutatakse termineid «maaliline kontseptualism», «hüperrealistlik-kubistlik»...
Võibolla tuleks märkida ka metafüüsilist realismi? Ning kõige enam näha ja tunnustada Punga tööde klassikalist vormi, suurt joont ja selgust?
Kuidas on vormide mõjuvus saavutatud?
Neli hoonet Tartu raeplatsi servast figureerivad tegelastena neljal maalil, mis on valminud aastail 20032006.
Neid võrreldes ilmneb, et esimesest, lihtsamast vaatest on maalija edasi läinud, on raudse käega nihutanud rakursse, muutnud kõrgusi, teravdanud värvide sära ja valgust, lisanud kiirgust. Ajaloolised majad on jäänud tuntavaks, on «õiged», kuid tõstetud uue kujundlikkuse tasandile.
Ja saavutatud kindlustundega on 2006. aastal sündinud juba ka maalid Kivisillast ja toomkirikust.
Terviklik näitus
Torkab silma, et näitus kui tervik on väga hästi komponeeritud. Erineva ilmega ruumid täiendavad üksteist suurepäraselt.
Kahju, et Punga mitmeidki varasemaid töid, mida taas näha tahtnuks, ekspositsioonist ei leia, sest uusim looming on olnud plahvatuslikult arvukas. Muuseumi kutse näitust teha on andnud maalimisele erilise hoo.
Punga on ka võimekas portretist ja figuraalkompositsioonide looja. Võiks tähelepanu juhtida ja osutada sedagi, kui keeruka struktuuri ja mitme inimfiguuriga on «Ümarlaud I. otlane» seekordse esinemise vanimaid maale, aastast 2000.
Viimases ruumis helendab irooniline autoportree blondi parukaga. See on juba populaarseks saanud maal, mis kuulus üle aasta ka Tartu kunstimuuseumi püsiekspositsiooni.
Tundub, et portree ilmes ei ole siiski tabatud autori erksat ja tundlikku pilku. Punga on end maalinud reaalsest tuimemaks.
Aeg nagu katedraal
Pessimistliku tooniga on keegi luuletajatest kirja pannud rea «Aeg kõigub nagu katedraal». Kas Punga maalide ees tuleks sõnada «Aeg kestab nagu katedraal»?
Tore oleks uusaastaööl kuulata seal näitusel raekoja kellade kahtteist lööki, kuid paraku on kunstimuuseumi uksed siis kindlalt suletud.
Kas teate?
Kunstnik ja õpetaja
Jaan Punga (58) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maalikunstnikuna 1978. aastal.
Töötanud kunstipedagoogina Tallinnas ja Tartus, viimasel kümnel aastal Tartu Ülikooli maalikunsti õppetoolis.
Varasemad isikunäitused: Tartu galeriis Legend (1999), Tartu kunstimaja monumentaalgaleriis (2000) ja Karlova gümnaasiumis (2001).