Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2119169t1hb5be.jpg)
Kivitrepikodadega Vene-Balti laevatehase meistrite elamud ei ole väärtusetud puubarakid, kirjutab Tarmo Elvisto.
Oktoobri keskel ületas Kopli liinide hoonestuse teema taas uudiskünnise, kuid kahjuks jäid meedias ühekülgselt kõlama ärimeeste seisukohad. Tunnen, et minu kodanikukohus on rääkida ka kultuurilisest poolest, et pilt natukenegi objektiivsemaks muutuks.
Ühe või teise ärimehe avastus, et kultuuri ja ajalugu maha kiskudes saab kiiresti suurt kasumit teenida, enam ei hämmastagi. Imestama paneb tõsiasi, et seda püütakse teha nii küüniliselt, kõiki eelnevaid kokkuleppeid ja reegleid eirates.
Ahnus pimestab
Veelgi kiirem võimalus raha teha oleks kellelegi vastu pead virutada ja ohvrilt tengelpung võtta. See ei tähenda siiski, et ühiskond peaks niisugust «efektiivset teenimisviisi» aktsepteerima.
Ajaloolise asumi säilitamine on osa ühiskondlikust kokkuleppest. Kas selle hävitamine on eeltoodud näitest eetilisem, ja isegi nii õige tegu, et lausa ajakirjanduses uhkustada?
Et Kopli liinid ja selle väljapaistvam osa ehk kivitrepikodadega Vene-Balti laevatehase meistrite elamud ei ole väärtusetud puubarakid, võiks teada iga õppinud arhitekt. Tegemist on miljöölise ja ajaloolise väärtusega asumi osaga, millega Eesti arhitektuuri- ja kultuuriajaloolased ning ajakirjandus on aastaid tegelenud.
Nimetan mõningaid teoseid: Mart Kalmu «Eesti 20. sajandi arhitektuuri ajaloost», Karin Hallase ja Epi Tohvri kataloog «Eesti puitarhitektuur», Robert Nermani ajalooraamat «Kopli, miljöö, olustik, kultuurilugu».
Kopli liinid planeeris Peterburi akadeemik A. Dmitrijev, sellest sai tolleaegse tsaari-Venemaa üks eesrindlikum ja komplekssem tööstusasum. Tallinna jaoks oli piirkond linnaplaneerimise tipptase, mis edasist arengut palju mõjutas. Võib-olla on Kopli elamud pannudki aluse «Tallinna maja» nime all tuntud arhitektuurivormile ehk kahekordsele kivitrepikojaga puumajale?
Lisaks ajaloolisele väärtusele on kõnealused majad normaalses tehnilises seisukorras, st taastatavad. Kopli piirkonna arendamisvõimaluste hindamiseks ja säilitatava ning renoveeritava hoonestuse määratlemiseks on tehtud nii riigisiseseid kui rahvusvahelisi uuringuid.
Kindlad reeglid
Linnavalitsus arvestas uuringute tulemusi osaliselt ka piirkonna planeeringute koostamisel, kompromissina nähti neis ette Kopli liinide hoonestuse väärtuslikuma osa säilitamist ja renoveerimist.
Vastav nõue kirjutati selgesõnaliselt ka Kopli liinide hoonestusõiguse seadmise konkursi tingimustesse. Usun, et konkursil osalenutel oli võimatu seda mitte märgata või valesti tõlgendada.
Kuu aega hiljem kuuleme aga meedia vahendusel, et linnaametnikud ahistavad ärimeest/kinnisvaraarendajat ega lase tal ajaloolisi maju lammutada ja uusi ehitada.
Konflikti tagapõhi on seotud hoopis laiema problemaatikaga kui ühe kinnisvaraarendaja kasumisoov. Küsitavaks muutub, kas ja kuidas saab üldse kaitsta Eestis veel säilinud miljööväärtusi?
Põhjamaade kogemus kinnitab, et kaitsta saab neid eelkõige planeeringutega. Sealhulgas teemaplaneeringutega, mida sealsed arendajad võtavad vastuvaidlematu reeglina.
Kopli liinide puhul nii markantsena välja joonistunud konflikt on kui mudel ühiskonna ja seal kehtivate reeglite hindamiseks. See, kuidas otsustusjõudu omavad institutsioonid olukorra lahendavad, näitab ühtlasi meie ühiskonna küpsust.
Aeg peab andma vastuse, kas meie riik tahab edasi liikuda kultuuriliselt väärtusliku ja mitmekesise, ümbrust ja ajalugu hindava või individualistliku ja ühiskondlikke kokkuleppeid eirava elukeskkonna suunas.