/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
/nginx/o/2009/09/02/229817t1haa30.jpg)
Eurovoliniku kohal jätkata sooviva Siim Kallase sõnul kahandab riigisisene nägelus Eesti võimalusi saada komisjonis tugev positsioon.
Kallast Laari nägelev käitumine ei üllata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me praegu oma volinikuotsusega venitame, siis millised tagajärjed sel olla võivad?
On suuresti tulevase komisjoni presidendi määrata, milline saab olema komisjoni struktuur ja kuidas ta portfellid jagab. Ja loomulikult on nii, et kui üks riik teeb otsuse hilja, siis on piltlikult öeldes Arno koolimajja jõudes tunnid juba ammu alanud. Kui voliniku määramine käib ilma nagina ja nägeluseta, on see riigi mainele loomulikult hea. Kindlasti on need riigid, kes tänaseks otsuse teinud, märksa mugavamas olukorras kui need, kus on vastuolud.
IRL naeruvääristab teie praegust positsiooni ja nimetab teie volinikuportfelli üsna mõttetuks...
See peegeldab teatud asjatundmatust. Esiteks teeb komisjon kõik oma otsused kollektiivselt. Ei maksa unustada, et kõik komisjoni liikmed annavad vande, et nad lähtuvad oma töös Euroopa huvidest ega aja riigi huve. Riigi huve esindatakse Euroopa Liidu Nõukogus, kus on peaminister, ministrid ja riigi suursaadik.
Komisjon on just selleks, et tasakaalustada riikide erinevaid huvisid ja panna vastu üleeuroopaline nägemus. Täna (eile – toim) näiteks oli päevakorras immigratsioonipoliitika. Selles küsimuses on riigid omavahel väga teravates vastuoludes: üks riik võtab vastu immigrante, teine ei võta. Komisjon peab selles küsimuses üldisemat pilti nägema.
Ja sellisel hetkel ei mängi rolli portfell, vaid konkreetse isiku võime end kuuldavaks teha, seisukohtadega arvestama panna. Aga kui öelda, et Eesti jaoks pole oluline, et selle komisjoni töö jooksul võeti uutest liikmesriikidest tööle rohkem kui 4000 inimest, siis ma pisut imestan.
Praegune president Barroso on teie tööd igati kiitnud. Kui suur lootus on saada komisjonis veelgi parem positsioon?
Olen praegu komisjonis ainuke asepresident uutest liikmesriikidest. Ja see ei ole päris ebaoluline asi ja pole juhuslik. Kuhu mind veel edutada? Komisjoni presidendiks? Ei tundu väga reaalne olevat.
Tunnete sealset mängu – millised võimalused läbi lüüa oleks täiesti uuel, apoliitilisel näol?
Komisjoni liige suhtleb väga palju europarlamendiga, kus on kõik poliitikud. Suhtlemist on liikmesriikide ministritega, kes on samuti kõik poliitikud. Kui sul on olemas poliitiline kogemus, siis on loomulikult nende inimestega palju lihtsam. Fakt on see, et läheb tükk aega, enne kui saad aru, kuidas otsused sünnivad ja kuidas tuleb tööd organiseerida.
IRL on kahtluse alla pannud ka Euroopa kontrollikoja liikme Kersti Kaljulaidi jätkamise. Soovib IRL seda kohta endale?
On olnud kuulda, et IRLi seest on ka mõni teine pretendent sellele kohale, aga ma ei tea neist kuuldustest rohkemat.
Olete Laariga koos valitsuses olnud, teate tema käike. Kas praegune käitumine üllatab teid?
Ei üllata. (Naerab.) Eks see kõik oli juba tükk aega tagasi teada, nüüd on asi avalik, mina olen avaliku võitluse poolt ja osalen debattides meeleldi. Kui kusagil köeb metsik vastuseis ja see otseselt välja ei paista, siis on palju vastikum.
Eesti inimene ei saa sellest jagelemisest üldse aru ja küsib, kas meil tõesti ei ole midagi targemat teha.
See nägelus ei ole kindlasti adekvaatne, kindlasti on hetkel palju tähtsamaid asju ja tõepoolest seda nägelust jälgitakse siin väga tähelepanelikult. Praegune seis kahjustab ükskõik keda, kes lõpuks komisjoni liikmeks saab, ja annab signaali, et selles riigis on asjad segamini.
Kindlasti olete kuulnud, et IRL andis läinud nädalal üsna avalikult valitsuskabinetis märku, et teie toetamise korral soovivad nad vastuteenet.
Aga mida sel juhul? Vahetuskauba jutt ei ole väga meeldiv, sest kui sind määratakse kohale mingi kokkuleppe alusel, siis jääb mulje, et otsustavaks sai deal, mitte konkreetse inimese võimekus. Samasugune jutuajamine oli 2004. aastal, mil üks valitsuskoalitsiooni juht ütles, et kui teie saate selle koha, siis mis saab meile.
Vastasin, et kui peate mind sobivaks, siis määrake mind, aga kaupa tegema me ei hakka.
Jutt, et lubasite toona Juhan Partsile, kellele oma vastuses ka viitasite, volinikukoha eest Reformierakonna ühinemist Res Publicaga, on siis jama?
Aetakse segi kaks asja: Reformierakonna ja Res Publica läbirääkimised oli üks asi. 2003. aastal ei soovinud Reformierakond oma juhist kindlasti lahti saada ja minu sõbrad olid pettunud, kui kuulsid võimalusest, et lähen Brüsselisse. Selle taustal on deal´i ette kujutada ebaloogiline.
Parts tahtis toona teist lahti saada, nagu praegu kisub teravaks Laariga?
Oletame, et ma seda ei kommenteeri.
Vähemusvalitsuse laialiminek enne kohalikke valimisi on ebatõenäoline, pärast valimisi küll. Kumb oleks Eestile parem – luua uue ja koostöövõimelisem enamusvalitsus või vältida, hambad ristis, valitsuskriisi?
Valitsus peab olema igal juhul koostöövõimeline, aga keegi ei ütle, et selles koalitsioonis ei ole võimalik koostööd organiseerida.
Keegi ei ütle, et see valitsus ei leia endas tagavara, et 2011. aasta valimisteni vastu pidada, sest alternatiivi on väga keeruline näha.
Mängumaa on väga väikseks jäänud, kuna kõik erakonnad on üksteist reetnud?
See on paha lugu.
Olete viimased kümme aastat mõelnud raamatu kirjutamisele. Äkki nüüd avaneb võimalus?
Äkki avaneb! Kui võimaldatakse edaspidi vabaelu, siis kindlasti kirjutan!