Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2058979t1h8dee.jpg)
Niihästi teadus(t)es kui ka tavamõtlemises on levinud kaks vastandlikku seisukohta inimese muutlikkuse või muutumatuse asjus ajaloos. Ühe järgi võib ajaloos muutuda pea kõik, ainult mitte inimene oma meelte ja mõtete, tunnete ja tahtmistega − need on igavesed.
Teine väidab, et tempora mutantur, et nos mutamur in illis − ajad muutuvad, ja meie muutume ühes nendega. Esimesest seisukohast lähtume näiteks siis, kui läheme teatrisse «Kuningas Oidipust» vaatama. Teisest näiteks siis, kui väidame, et noorus on hukas.
1930ndate aastate algul korraldasid kultuuripsühholoogia rajajad L. Võgotski ja A. Luria suurejoonelise uurimuse, selleks et kindlaks teha, kas inimese nn kõrgemad tunnetusprotsessid, nagu sõnaline mõtlemine või tahtlik mälu, sõltuvad kultuurist või mitte.
Lihtsalt võrdlevast uurimusest erisugustes kultuurides olnuks vähe kasu, sest erinevuste leidmisel võinuksid nende põhjused olla niihästi kultuuris kui ka bioloogias. Sellepärast tehti uurimus ühe kultuuri raames, nimelt Usbekistani mägialadel, kus parasjagu viidi sisse kooliharidust.
Geneetiliselt oli populatsioon ühtne, aga kooliharidusega polnud ühed üldse kokku puutunud, teised olid seda maitsnud vähesel, kolmandad enamal määral. Süstemaatiliste erinevuste leidmisel oli sellepärast põhjust arvata, et need olid tingitud kooliharidusest kui kultuuritegurist.
Meid huvitab siin praegu eeskätt see, kas ühiskonna ja kultuuri muutudes muutusid ka nn kõrgemad, märgisüsteemidega vahendatud tunnetusprotsessid. Muutusid küll. Hiljem on samasuguseid uurimusi tehtud paljudes kultuurides. Tähtsaim mõtlemise kultuuriline mõjutaja on praegustegi andmete kohaselt kooliharidus.
Ja kui küsida, miks mõtlemine muutuma peab, siis vastus on, et kooliülesannete ehk teaduslike ülesannete lahendamiseks olemasolev mõtlemine ei sobi. Tavamõtlemisele, kunstilisele ja usulisele mõtlemisele, mis teadupärast on universaalsed, kõikides kultuurides olemas, lisatakse koolis veel üks mõtlemisviis teaduslik mõtlemine. Niisiis on mõtlemises niihästi muutumatut kui ka muutuvat.
Iga ühiskond valmistab lapsi ette eluks just selles ühiskonnas. Midagi õpetatakse kodus, midagi koolis (neis ühiskondades, kus kool olemas on), midagi tänaval jne. Mis saab siis, kui ühiskond äkki muutub? Kui inimene satub enda omast oluliselt erinevasse kultuuri? Niisugusesse, milles elamiseks teda ei ole ette valmistatud?
See ei ole mingi hüpoteetiline võimalus, vaid meie praegune reaalsus. Eestis on lähiaegadel niisugusesse olukorda sattunud vähemalt kaks põlvkonda. Esiteks see, mida heameelega nimetaksin Jaan Krossi põlvkonnaks vabas Eestis üles kasvanud ja seal hariduse saanud noored, kes lõpetasid kooli 1930ndate aastate lõpus.
Loomulikult said nad ettevalmistuse selleks, et elada niisuguse majandusliku ja poliitilise korraldusega, niisuguste kommete ja kõlbeliste normidega ühiskonnas, nagu iseseisev Eesti seda tollal oli. 1940. aastal see ühiskond hävitati. Osa tollest põlvkonnast lahkus maalt 1944. Nemad said oma elu jätkata enam-vähem sama tüüpi ühiskondades, aga võõrsil.
Kes kodumaale jäid, need pidid õppima elama ühiskonnas, mis oli tundmatu ja enamiku jaoks jälestusväärne. Mis juhtub niisuguses ühiskonnas inimesega, kes ausaks jääb, see sai ruttu selgeks. Valu ja vaevaga õpiti karu istumise all elamine ära. Et inimesed selle juures muutusid, selles ei ole kahtlust.
Näiteks: kui mitte lausa valetama, siis vähemasti varjama pidi Nõukogude ajal igaüks. Kui mitte enda, siis teiste päästmiseks. Uus, Nõukogude ajal üles kasvanud ja koolis käinud põlvkond sai ettevalmistuse juba sotsialistlikus ühiskonnas elamiseks, ja sai selles ühiskonnas paremini hakkama. Ühel päeval oli karu läinud. Nüüd oli sellel põlvkonnal häda käes ja mõnedel inimestel on tänase päevani.
Ühe loengu järel Saksamaal küsis mult üks kuulaja, mida me Eestis teisiti teeksime, kui seisaksime alles selle uue aja alguses. Oskasin ütelda kahte asja. Esiteks tuleb võimalikult kõikidele inimestele võimalikult valju ja selge häälega teatada, et hakkame nüüd elama niisuguses ühiskonnas, millest me vanematelt kuuldust ja Soome TV-st nähtust hoolimata piisavalt palju ei tea.
Peame palju juurde õppima. Teiseks õpetada inimesi seda tüüpi ühiskonnas elama, kõige selle hea ja halvaga, võimaluste ja vapustustega. Kena oleks seda kõike teha enne suuri muutusi, aga see polnud meie juhul võimalik.
Tagantjärele on tarku palju, aga tegelikult ei osanud Nõukogude ajal küll keegi ajaloo käiku nii hästi ette näha, et oleks teisi üles kutsunud endale selgeks tegema, kuidas demokraatlik turumajanduslik ühiskond funktsioneerib ja kuidas seal elada tuleb. Praeguseks on enamik inimesi selle hästi-halvasti selgeks saanud. Puudu jääb asjust, mis pole majandusliku toimetulekuga otse seotud, aga on seda tüüpi ühiskondades niisama tähtsad kui majandusasjad.
Meie tänapäeva ühiskond on poolik. Paljudele meist tundub näiteks imelik, et Ameerikas käivad väga paljud inimesed, ärimehed ja poliitikud teiste seas, igal pühapäeval kirikus. Meil peetaks seda tõenäoliselt silmakirjalikkuseks ehkki see pole loogiline, sest kellele sa sellega ikka muljet avaldad.
Oma Ameerika-aasta põhjal julgen arvata, et iga nädal paar tundi mitte ärist ega lõbust, vaid inimelu olulistest asjadest mõtelda on üks osa sellest ühiskonna teisest, mitte vähem tähtsast poolest, mis ehk alles hakkab meieni jõudma. Eestiski käidi ju pühapäeviti tõsiste asjade peale mõtlemas, kui eelmine kord seda tüüpi ühiskonnas elasime.
Ma ei taha siinkohal rõhutada mitte niipalju kirikuskäimist kui seda, et kord nädalas peaks igaüks võtma aega selleks, et mõtelda hea ja halva peale. Aastasadu on seda tehtud kirikus, aga kes sinna ei taha minna, tehku seda kodus või kus iganes − peale kaubamaja. Ükskordüks on meil selge, aga kui mitut käsku kümnest keegi meist peast teab?
Kui lähtume arusaamast, et aegade muutudes muutume mõnes osas meiegi, siis oskame niihästi vajalikku õppida kui ka meiega toimuvaid muutusi tähele panna. Kõige vähem tähendab see jutt seda, et inimene peaks kõikide ühiskonnas toimuvate muutustega kohanema ja end nende järgi seadma.
Inimese puhul ei tähenda intelligentsus kohanemisvõimet nagu loomade puhul. Vaevalt saaks selle tõestuseks tuua paremat näidet kui Tallinnas elav vanahärra, kelle intelligentsuse näitaja Juhan Torgi 1930ndatel aastatel tehtud uurimuses kõige kõrgem kõikide eesti laste seas.
Tema intelligentsus võimaldanuks tal peagi saabunud võõrvõimudega suurepäraselt kohaneda. Tema tegelik saatus oli midagi hoopis muud. Nimelt on ta üks nendest vähestest, keda hoiti koonduslaagris niihästi saksa kui ka nõukogude okupatsiooni ajal. Intelligentsus tähendab muuhulgas suveräänset otsustamist selle üle, millega inimene tahab kohaneda ja millega mitte.
Inimloomuse muutumatusega liialdamine, tulenegu see meie valdavalt bioloogilisest inimesepildist või nn poliitkorrektsusest, annab tihti soovimatuid tagajärgi. Ameerikas kohtab sotsiaalteadlastegi seas inimesi, kes arvavad, et tegelikult on kõik inimesed ühesugused, ja nimelt on nad kõik tegelikult ameeriklased. Et kui näiteks mõnes Venemaa külas kommunistid võimult kõrvaldada, siis hakkavad sealsed inimesed kohe elama nagu inimesed ikka: üks valitakse erifiks, teine avab poe, kolmas salooni, farmerid palkavad sulaseid jne. Kes Venemaa ajalugu ja vene kultuuri tunneb ja tõsiselt võtab, hakkab selle peale naerma või nutma.
Vastsündinud laps võib omandada ükskõik missuguse inimkultuuri keele ja teised (sh nn teisesed, keelele rajatud) märgisüsteemid ning kultuuritekstid.
Selle õppimisvõime asjus on küll inimesed läbi aegade ühesugused. Niisamuti kultuuriuniversaalide (kõigi kultuuride ühisjoonte) osas. Muus osas oleme muutunud ja jääme muutuma.