Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2055309t1h9d17.jpg)
Linnateatri jooksev repertuaar on peaaegu tervenisti Nüganeni ajastu lugu. Ehk siis selle aja lugu, mil Noorsooteatrist sai Linnateater. «Pianoola» (1995. a sügis) oligi esimeseks Linnateatri nime all sündinud lavastuseks ja püsib repertuaaris tänaseni.
Paljudest hilisematest lavastustest on saanud juba möödanik, nende nimed on jäädvustatud teatri sissekäigu ees olevatele kõnniteeplaatidele, aga «Pianoola» elab veel. Osa näitlejatest on küll vahetunud, tükist endast pole aga sugugi saanud muuseumieksponaat, vaid ta on jäänud arenevaks kunstiliseks organismiks.
Küllap on asi selles, et «Pianoola» määras Linnateatri peamised arengusuunad järgnevaks enam kui kümneks aastaks. See on elava elu teater, väga tundlik tema hinguse iga muutuse suhtes.
Tegelaskujude omavahelised suhted Nüganeni lavastuses ei tulene mitte aprioorsest lavastajakontseptsioonist, vaid pigem nendest pidevatest vibratsioonidest, muutustest, hetkelistest tundepursetest, millest ju elu koosnebki.
Näib, et just pärast «Pianoolat» sai selgeks, millise mastaabiga näitleja on Anu Lamp; täiel häälel andis endast teada Anne Reemann, ja lavastajale endale oli see üks tema parimatest osatäitmistest.
Selle teatri jaoks jääb kitsaks lavakarp oma klassikalise dramaturgia kindlate raamidega. Pöörake tähelepanu sellele, et jooksva repertuaari kõige eredamad lavastused on kõik instseneeringud või siis, nagu «Pianoola», filmistsenaarium.
Ja veel need ruumimängud, alul pealesunnitud, Lai tänav 23 kitsikusest tingitud (nagu «Romeo ja Julia» 1992), mis on ju saanud teatri brändiks.
Kõikides nendes instseneeringutes saab etenduse kunstnikust mitte formaalne, vaid reaalne lavastaja kaasautor, sest lavastuse ruumiline lahendus saab oma alguse lavastaja lahendusest teda omakorda täiendades: «Pianoola» (1995, Elmo Nüganen ja Vladimir Anon), «Kuritöö ja karistus» (1999, Elmo Nüganen ja Vladimir Anon), «Isad ja pojad» (2002, Adolf apiro ja Andris Freibergs), «Tapajev ja Pustota» (2003, Mart Koldits ja Pille Jänes), «Tõde ja õigus» 2. osa (Elmo Nüganen ja Iir Hermelin)...
Mul on väga kahju, et ma ei saa siia nimistusse lisada ka ühe oma armastatuima lavastaja Jaanus Rohumaa lavastusi, kes on kord seda seaduspärasust rikkunud (Tom Stoppardi «Arkaadia», 1997 ent rikub ju ka Stoppard ise pidevalt dramaturgia kaanone!), siiski sagedamini seda kinnitanud. Olgu see siis «Võlumägi» või «Rocco ja tema vennad».
Kõik need tiheda rahvastusega kompositsioonid eristuvad mitte ainult tänase teatri jaoks uskumatu pikkuse poolest (kolmest poolest tunnist viie tunnini!), vaid ka oma maailmatunnetuse poolest, kus terves sealses inimsülemis on iga üksik indiviid lausa hädavajalik, sest ilma temata oleks maailm hulga vaesem.
Säärane maailmanägemus saab realiseeruda vaid väga andeka näitlejatöö kaudu, aga Linnateatri trupp on lihtsalt suurepärane. Ehkki kui otsustada ampluaa komplekteerituse põhjal, mitte just päris laitmatu. Nii ei leidu muu hulgas trupis praegu silmapaistvat jeune premier´i.
Lavastajad
Vähe on neid teatreid (Eestis neid polegi, aga ma ei pea silmas ainuüksi Eestit), kes võiksid uhkustada sellise koosseisuliste lavastajate hiilgava plejaadiga nagu seda võib Linnateater. Elmo Nüganen, Jaanus Rohumaa, Adolf apiro (teda võib tõega pidada Linnateatri koosseisuliseks lavastajaks, sest on ta ju oma viimaste aastate parimad lavastused teinud just siin)...
Oma maailmatunnetuselt on need lavastajad küll vägagi erinevad, kuid lähtudes nende töödest, järgivad siiski sarnaseid vaateid näitlejaga tehtava töö tehnoloogias, mis lähtub psühholoogilise realismi põhimõttest, maksimaalses täpsuses karakteri ja suhete loomisel.
Siit johtub selline hulk suurepäraseid näitlejatöid nende lavastustes. «Isades ja poegades» on kogu ansambel laitmatu. «Tões ja õiguses» mängivad kõik meesrollide esitajad: Aarne Üksküla (härra Maurus), Argo Aadli (Indrek), Rain Simmul (Slopaev), Kalju Orro (Wojtynski), Allan Noormets, Indrek Sammul...
Naisosatäitjatega on asi pisut keerulisem, instseneering jätab nad varju, kuid ega siis instseneering suudagi edasi anda kogu romaani sisu, ikka tuleb midagi ohverdada... siin aga Nüganen mitte ainult ei ohverda, milleski ta suisa vaidleb Tammsaarega.
Muu hulgas vaatab teisiti nii härra Maurusele kui ka inimese ja jumala teemale. Algul näeme Maurust läbi Indreku silmade... ja ta ei meeldi meile just väga: see härra Maurus on üks igavene tüütus, kohutav reaktsionäär pisimgi vabameelsuse helk saab tema vastupanu osaliseks. Kuni koolist väljaheitmiseni.
Aga kuidas ta küll armastab oma kooli, oma õpilasi... kui soovite siis oma missiooni.
Tüki finaalis on Nüganen seadnud misanstseeni, mis kopeerib Leonardo «Püha õhtusöömaaega». Maurus on keskel. Laual aga väike südantliigutav Tiina (Maria-Netti Nüganen), väike tüdruk, kel kunagi ammu jalad alt võetud. Indrek lohutas teda ja tüdrukuke uskus, et jumal saadab ta juurde ingli, kes ütleb: «Tõuse üles!»... Ja siis ta tõusebki ja saab kõndida.
Aga siis kuuleb ta pealt suurte inimeste juttu ning mõistab: Indrek usub, et jumalat ei olegi olemas. Tähendab, et pole ka lootust? Ja Indrek salgab ära oma sõnad, sest ka kõige progressiivsemad vaated pole väärt üht lapse pisarat.
Tean, et Tartus «Draama 2005» festivalil läks lavastus, mis oli oma tavakeskkonnast välja kistud, oluliselt halvemini kui muidu. Siiski ei suuda ma mõista, miks ei andnud ürii talle mitte ühtegi preemiat. Ent errare humanum est.
«Sebastian», Evelin Waugh`i romaani «Tagasitulek Bridshedi» motiividel oli Jaanus Rohumaa jaoks ebaõnnestumine. Võimalik, et peapõhjus peitus väga nõrgas, kompositsiooniliselt rabedas ja illustratiivses instseneeringus.
Aga ka siin on väga tugevaid stseene. Pealegi on see lavastus huvitav selle poolest, et siin saab oma jätku kahe noore ja äärmiselt andeka näitleja, Andero Ermeli ja Alo Kõrve isikliku teema paljulubav dialoog, mis sai alguse juba Nicholas Wright`i näidendi järgi seatud lavastuses «Vincent».
Ermel mängib inimest, kes surmkindlalt teab mida tohib ja mida mitte (see suund sai tal alguse juba Razumihhinist «Kuritöös ja karistuses»). Kõrve aga inimest, kes suisa põletab ennast, olles kindel, et isiksusena võib ta end realiseerida vaid lepitamatus konfliktis maailmaga.
Seevastu «Punane Hanrahan» on üks parimaid ilminguid, näitamaks Rohumaad kui lavastajat, kes jumaldab mängu, improvisatsiooni, teatristiihia lendlevat kergust. Oleks nagu armas väike pisiasi, aga jätab imeliselt hea järelmaitse.
Kaks alles päris noort lavastajat Mart Koldits ja Eva Klements , alustasid hämmastavalt võimsalt ja nende esimesed tööd püsivad repertuaaris. Eriti muljetavaldav oli Kolditsa debüüt, kes instseneeris Viktor Pelevini romaani «Tapajev ja Pustota», isegi aimamata, et see pole üleüldse võimalikki Venemaal on mitmed instseneeringud suure pauguga läbi kukkunud.
Teadmatus võib olla teinekord äärmiselt kasulik Koldits sai hakkama minimaalsete kaotustega romaani struktuuris ning tegi efektse ja vaatemängulise lavastuse, aga Tapajevi osa mänginud Andres Ots sai võimaluse näidata kogu oma mitmekesise talendi laia ulatust.
Eva Klementsi debüüdi kohta «Et keegi mind valvaks» Frank MacGinnes´i draama põhjal on raske sama üheselt öelda: etendus Köismäe tornis jättis ereda mulje tänu ebatavalisele ruumile, kolme pantvangi jalgealusele liivale ja Rain Simmuli, Indrek Sammuli ning Argo Aadli võimsale mängule, ent näitlejate mänguvõtted olid liigagi äratuntavad ning näis, et näitlejate panus on lavastaja omast suurem.
Pea sama võib täheldada ka Eva Klementsi teise lavastuse Jaan Tätte «Meeletu» puhul: efektne, isemängiv näidend, peategelase Rain Simmuli üliemotsionaalne mäng, mõned huvitavad näitlejatööd lisaks... kuid tugevat lavastajakätt märgata polnud.
Noorte lavastajate viimased tööd «Naeruta paik», «Birdy» on justkui materjali vastupanu eksam, töö psühholoogiliste, kammerlike, väikese koosseisuga näidenditega, mis nõuavad ülimat täpsust, perspektiivi seisukohast ülimalt vajalik.
Alanud hooaeg tundub sellesama vaikusena, mis eelneb millelegi olulisele. Kahe nädala pärast on «Tõe ja õiguse 4. osa» esietendus.
Näitlejad...
Aga nendest sai juba varem palju räägitud... Suurepärane trupp!
Tõlkinud Maia Soorm
Linnateatri repertuaar
José Sanchis Sinisterra
«Ay, Carmela!»
William Whartoni järgi Rikard Bergqvist
«Birdy»
«Eesti teatri laulud»
Frank Mcguinness
«Et keegi mind valvaks»
William Butler Yeats
«Impro 3 punane Hanrahan»
Ivan Turgenev
«Isad ja pojad»
Fjodor Dostojevski
«Kuritöö ja karistus»
Jaan Tätte
«Meeletu»
Tom Murphy
«Naeruta paik»
A. Tehhovi ainetel A. Adabajan ja N. Mihhalkov
«Pianoola ehk mehhaaniline klaver»
Evelyn Waugh
«Sebastian»
Jaan Tätte
«Sild»
Viktor Pelevin
«Tapajev ja Pustota»
A. H. Tammsaare / E. Nüganen
«Tõde ja õigus. Teine osa»
David Auburn
«Tõestus»
Nicholas Wright
«Vincent»